Run, Elena, run!

"See kõik tundubki mõne halva unenäo jaoks liiga tõeline," kehitas Elena õlgu. Tõeline õudukas oleks see siis, kui Kai otsustaks ühel hetkel selle linnaga teha sama, mis ta Mystic Fallsiga teha tahtis. Tekitada kaose ja korralageduse. "Noh, Mystic Fallsis tulid surnud mõnikord tagasi ja see oleks minu selgitus, kui nad juba mind surnuks hakkavad pidama või midagi," rääkis Elena ning jalutas siis edasi. Ta silmitses hooneid, millest nad möödusid, otsides mingit silti, mis ütleb, et tegemist on kindlasti kiirtoidukohaga.

''Meil kahjuks nii hästi ei ole läinud, kes on surnud, need surnuks ka jäävad, üli harva on juhus, et keegi surnu välja ilmub, see lausa võimatu,'' sõnas Lydia. Oleks tore, kui mõned surnud tagasi tuleks, ta tahaks heameelega Allisoni tagasi enda kõrvale. ''Oh seal on mingi putka,'' sõnas äkki Ly, sest oli märganud mingit majakest koos sildiga, see nimi talle küll midagi ei öelnud, aga ehk oli seal võimalik ka endale mõni burger, kohv või friikartulid muretseda. See oleks tore.

"Meil aitasid nõiad neid tagasi saada ja üks neist juhtus olema mu parim sõbranna," rääkis Elena. Bonnie oli tema heaks nii palju teinud ja nüüd oli Elena ise pikas unes olnud nõus olema, et Bonnie saaks elada pika ja täisväärtusliku elu... mida vist siiski ei juhtunud, sest muidu poleks Elena selles linnas, vaid endiselt oma kirstus magamas. "Siis saame sealt mingid eined võtta ja parki minna. Ma vähemalt tean, kus park on," arvas Elena, kui ise ka seda toiduputkat märkas. Ta jalutas lähemale ja leidiski seinalt mingi menüü sarnase asja, mõeldes samal ajal, mida tellida.

''Ma polegi vist veel pargis käinud, muidugi ma pole täiesti kindel,'' sõnas Lydia kulme kergitades, oligi tema jaoks midagi uut ja huvitavat. Ka neiu viis oma pilgu menüü taolisele asjale, mis oli tavaline sellistele kohtadele nagu see putka. Märgates, et kohvi oli menüüs täiesti olemas viis ta korraks ka pilgu söökide nimekirjale, kuid sealt ta kahjuks endale midagi meeldivat ei leidnud, kuid snäkkide seast leidis midagi magusat, millest ta ära ei ütleks.

"Park oli üks esimestest kohtadest, kuhu ma siia sattudes käisin," rääkis Elena. Ta lootis seal rahulikult oma päevikusse kirjutada, aga seda rahu polnud tal üldse kaua ja pärast seda ta seal enam käinud ei olnud. Vähemalt ei tulnud Kai veel Elenale koju ja vaevalt ta teadiski, kus naine elab. Vaadanud putka seinal olevat menüüd, otsustas Elena lihtsalt friikartulite ja jäätee kasuks ning ootas siis Lydia ära, et pargis maha istuda ja seal süüa.

Lydia võttis siis lõpuks omale kohvi ja ühe šokolaadi täidisega sõõriku ning asjad kätte saanud vaatas ootavalt Elena poole, et nad liikuma saaks hakata. ''Mul oli esimene koht kuhu sattusin mingid varemed, seal nägin oma esimest tuttavat ka,'' sõnas Ly üritades meenutada. Ta oli küll mingi veekogu ääres ärganud, kuid ei jäänud sinna kauaks, sest oli liiga segaduses, et mõte piisavalt hästi töötaks, nii ta ka siis rändama hakkas.

"Ma loodan, et sinu esimene tuttav nägu polnud su vaenlane," muigas Elena, sest temal nii hästi ei läinud. Juba Mystic Fallsis olles tundis ta mõnikord, nagu oleks temal kõige sitem õnn, sest ta oli palju endale tähtsaid inimesi ka seal elades pidanud kaotama. Kui keegi mingi sita kaela sai, oli see just tema. "Mis varemed need olid muidu?" tundis naine huvi, sest ei mäletanud, et ise nende juurde kunagi sattunud oleks ja kui sattukski, poleks tal seal vist eriti midagi teha.

''Ei olnud, pigem mu silmarõõm või nii,'' sõnas Lydia kerge muigega. Ta ei teadnud isegi, mida ta Aideni vastu tundis, võib-olla isegi rohkemat kui silmarõõm, ta ei teadnud lihtsalt. ''Aga need tundusid olevat kindluse varemed ja meil oli korralik seiklus ka seal,'' lausus Ly. Korralik seiklus oli ikka vähe öeldud, lausa võis öelda, et ulmeline ja õuduslik seiklus, mis kohe üldse uuesti läbimist ei kutsunud. Ilmselt ta sinna varemete juurde ka samme enam seada ei kavatsenud. Vähemalt lootis seda enam mitte teha. Aga kes teab, äkki jalad ise viivad, jälle.

"Mul oli Mystic Fallsis poiss-sõber, kes vist siiani mu ärkamist ootab, kui just tema ka mind surnuks ei pea," rääkis Elena. Ta polnud selles linnas kaua viibinud, aga Damonist tundis ta küll puudust. Üldse oleks ta võinud kokku joosta Damoni, mitte Kaiga. "On see siis koht, kuhu ma parem minema ei peaks?" küsis Elena, sest ei saanud täpselt aru, mida Lydia selle korraliku seikluse all mõtles. Igatahes ei teadnudki naine, mida ta nende varemete juures üldse teeks.