Run, Elena, run!

''Ma ühes kohas käisin, aga seal oli pigem siuke tavaline koogitamise ja kohvitamise kohvik, kui söögikoht, pealegi ma ei usu, et sellisel kellaajal enam lahti on, tundub, et aeg on juba õhtus. See on nii masendav, mul pole mitte kuskilt vaadata kellaaega kui ka kuupäeva,'' sõnas Lydia Elena'le. Ta tõesti polnud isegi kursis mingite söögikohtadega siin linnas, see kohvik oli ainus, mida ta avastamas oli käinud ja oli seal ka kahe inimesega tuttavaks saanud.

"Eks siis tuleb mõni kiirtoidukoht leida," arvas Elena, sest millises linnas neid ei oleks. Ta arvas, et vähemalt selles imelikus linna on ka mõni koht või putka, kust mõne rasvase burgerigi saab. Need kohad tundusid kauem ja iga päev lahti olevat. "Võib-olla peaks me endale töö otsima, et telefon osta. Siis saame end vähemalt ajaga rohkem kursis hoida," arvas naine. Kodus oli tal küll seina peal kell ja kalender olemas, aga neid ei saanud kaasas kanda ja ta polnud just käekellainimene.

''Töö kuluks küll ära, aga ei kujuta ette kes võtaks tööle inimese, kes ei tea isegi kuidas ta siia linna sattus ja kui uurib miks just see töökoht, siis ütlen, et uut telefoni vaja, et teada saada kella ja kuupäeva,'' sõnas Ly õrna muigega, kui imelikult see ka ei kõlanud oli see reaalsus ja samas nii naljakas, et muiet tagasi hoida oli raske. ''Aga ilmselt tuleb jah mõnele kiirtoidukale panustada,'' nõustus Lydia Elenaga.

"Muidugi võiks ka valetada, aga see tuleb ilmselt hiljem välja ja see ka hea variant pole," arvas Elena. Vampiirina oli see muidugi lihtsam - kui midagi tahtsid, hüpnotiseerisid kellegi lihtsalt ära ja nii võis koguni töö saada. Nii sai ta Jeremy varem kooli lõpetama, et ta Mystic Fallsist veidi turvalisemasse kohta saata. "Minu arust friikartulid on isegi head," arvas Elena, sest neid oli ta tavaliselt Jeremyga ikka mõnikord söönud. Enne Jeremy Mystic Fallsist lahkumist oli ta vennaga ju isegi kanepi ära proovinud.

Lydia otsustas veidi ka Elenat kuulata ning viskas pilgu ka ümbrusele, metsad olid siin sama müstilised nagu Beacon Hillsis, aga kodust tunnet need kuidagi Ly's ei tekitanud,  mis oli ka ilmselge. "Aga räägi Mystic Fallsist, milline see lisaks nendele kõikidele olenditele?" otsustas neiu uurida, ta tegelikult kuulis sellest linnast esimest korda ning alati oli huvitav teada saada, millised kohad veel eksisteerisid.

Kui Elena just jooksmas ei käinud või mingi sportliku tegevusega ei tegelenud, ei sattunud temagi eriti metsadesse. Pärast seda, kui ta vampiiride olemasolust üldse teada sai, ei kippunud ta Mystic Fallsis niisama ka metsa, sest seal need ohtlikud olendid ringi luusida võisidki. "Nagu üks väikelinn ikka, kuigi inimesed pidid ikka ette vaatama, sest nende kokkupuuted vampiiridega ei lõppenud alati hästi," rääkis Elena. "Ma kasvasin seal ja käisin seal koolis ja minu jaoks on Mystic Falls alati kodu olnud, vaatamata kõigele, mis seal mõnikord toimub," jätkas ta ning jalutas Lydia kõrval edasi, üritades leida kohta, kust rada metsast välja viib. Metsa ta ju sai, nüüd pidi tagasi ka saama.

''Ahsoo, samas ma kujutan ette kui hirmul inimesed meie linnas oleks, kui teaks, kes seal kõik ringi liiguvad,'' sõnas Lydia taas kord mõtlikult. Tema juba oli bansheena inimestele ohtlik, rääkimata siis hellhoundist või kitsunest. Need olid juba omaette maailm. Siiani oli Stiles üks erandlikke inimesi, kes midagi teadis selle maailma kohta seal. No muidugi Scottil ema ka, aga neid, kes olid inimesed ja teadsid oli väga vähe.

"Mystic Fallsis teavad vaid vähesed, sest vampiirirünnakud mätsitakse loomarünnakute kaela. Ja kui mõni vampiir lasebki kellelgi lihtsalt minema jalutada, teeb ta nii, et see inimene ei mäletaks, mis juhtus," rääkis Elena. Eks temagi oli vahepeal natuke hulluks sellega läinud, aga oma võimeid õppis ta ka lõpuks kasutama. Nendest võimetest tundis ta isegi uuesti inimeseks saades natukene puudust.

''Minu meelest inimesed muutuvad jube uudishimulikuks, kui midagi sellist teada saavad,'' sõnas Lydia. Nii juba oli. ''Seega palju parem on lihtsalt kui nad ei tea,'' lisas ta veel juurde. Vahepeal olid nad Elenaga jõudnud juba tuttava kohani, kus juhtus see väike kokkupõrge, mille tulemusena nad juba siin jalutavad. Ta silmitses korra kõrvale ja siis otse, kust ta ise jooksnud oli. Tal polnud õrna aimugi kumba teed pidi oli mõttekam minna, et linna jõuda ja just sinna kanti, kus mõni söögikohake oleks. Tõenäoliselt ei oleks vast vahet.

"Nad ongi kas uudishimulikud või kardavad," sõnas Elena, sest hirm on just see, mis paneb neid kogu mingit liiki hävitama. Õnneks polnud Mystic Fallsis linnaelanikud need, kes iga hinna eest vampiirid hävitada tahtsid, vaid pigem tegelesid sellega kütid. Jõudnud kokkupõrke kohani, teadis Elena, et sinna lähedale jäi ka koht, kust nende rajad ristusid ja sealt peaks juba metsast välja saama. "Lähme selle teise raja peale," sõnas Elena, kui nad ristumiskohani jõudsid. "Ma tulin siit ja nii peaks me metsast välja saama."

''Ma tulin otse, sealt saab ka kusjuures metsast välja,'' sõnas Ly muigega, kuid keeras siiski Elena pakutud tee peale ja võttis suuna siis sealt linna poole. Loodetavasti kuskil mingeid hargnemise kohti enam ei tule, sest sellisel juhul võib küll ära eksida, eriti kui siia poole tulles tähele ei pane, et kuskil veel mingi hargnemise koht on. Loodetavasti nad ei kavatse ära eksida, tal oli metsas ekslemisest kõrini.

"Nüüd vist pole enam vahet," muigas Elena. Tal oli täpselt meeles see tee, mida mööda ta tuli ja siis ei tohiks nad ka ära eksida. Nii palju kui naine mäletas, ei tohiks rajad rohkem ristuda või hargneda. Vähemalt ei pannud ta seda tähele. "Käid sa muidu tihti jooksmas?" viis Elena teema uuesti spordile, et nad päris vaikuses seda kiirtoidukohta otsima ei läheks. Metsa all olid nad Lydiaga just kokku ju juhtunud ja mõlemad olid tulnud jooksma.

''Ma ei ole tegelikult väga spordi inimene, aga kui tuleb tuju ja on tahtmist, siis ma teen seda,'' sõnas Lydia kerge naeratusega edasi jalutades, veidi tempokama kõnniga muidugi kui muidu. Ta ei tahtnud siin metsas enam kaua aega viivitada, pealegi linna peal sai ilmselt veel jalutada. ''Aga sa ise?'' uuris ta selle peale vastu.

"Mul on spordiga pigem head suhted olnud. Keskkooli ajal kuulusin veel mõnda aega isegi kisakoori," rääkis Elena, ent kisakooris oli ta ka seni, kuni ta vanemad hukkusid ja ta Stefani ning Damoniga kohtus. Siis otsustas ta selle lõpetada ja muudele asjadele keskenduda, kuigi aeg-ajalt jooksma jõudis ta ikka. "Mystic Fallsis ma väga muidugi metsa ei kippunud, sest seal varitsesid just võimalikud ohud. Ma käisin küll jooksmas, aga seda tegin ma tänavatel ja võimalikult päevasel ajal," rääkis naine edasi. Muu spordiga ta eriti ei tegelenudki, sest ta oli niigi kõigega hõivatud.

''Meil oli metsa nii võrd linna ääres, et sinna eriti ei läinud just, kui just mingi juhtum või midagi sinna ei viinud,'' sõnas Lydia ''kuid jah, inimesed seal trenni tegemas ilmselt ei käi.'' Neiu märkas kaugelt juba lähenevat tänavat ja ta naeratas endamisi. Saabki metsast välja ning lõpuks, kui nad tänaval olid silmas neiu veidi ringi. Tema jaoks oli see koht täiesti tundmatu.

"No siis tundub ikka, et me oleme pärit küllaltki sarnastest kohtadest," arvas Elena. Ta mäletas, nagu oleks Lydia midagi maininud sellest, et mõnikord kannavad ta jalad teda sinna, kus on laip. See ei välistanud ju sedagi, et neiu jalad teda Beacon Hillsis metsa ei kanna, kus võis samamoodi varitseda mitmeid ohtusid nagu Mystic Fallsis. "Siin kuluks kaart või midagi ära," sõnas Elena, kui nad tänavale olid jõudnud, sest temalegi olid mõned kohad võõrad ja seda ta näiteks ei teadnud, kus täpsemalt võiks asuda mõni kiirtoidukoht. Kuna kaarti ei paistnud neil kummalgi käepärast olevat, pidi vist lootma vastu jalutavale kohalikule, kellelt teejuhiseid küsida. "Loodame mõnele vastu tulijale või riskime ja lähme suvalises suunas?" konsulteeris naine Lydiaga. Poleks vist erilist vahet, kui nad linnast niikuinii kaugemale ei saa.

''Kui aus olla, siis on päris sarnased jah, mingi tüüpilised linnad vist või midagi,'' sõnas Ly, kuid hakkas siis mõtlema sellele, et vaevalt ühes tüüpilises linnas libahundid, vampiirid või muud fantaasia rikkad olevused ringi liikusid. ''Kui aus olla, siis ma arvan, et võib isegi ise uudistada, siis jääb kõige paremini meelde, ma vähemalt siiani olen ise kõike uurinud ja siiani mäletan küll olulisemaid kohakesi, mis meelde võiks jääda,'' sõnas neiu korra Elena poole vaadates. Talle meeldis linnas rännata, sest alati oli juhtunud midagi huvitavat või oli kellegagi kuidagi kokku juhtunud või lihtsalt avastas midagi enda jaoks uut, mida mujal ei olnud. ''Peamine on see, kui tühi su kõht on, kui väga tühi, siis on parem abi küsida, jõuab kiiremini,'' tuletas siis meelde Ly, et neiul oli ju kõht tühi olnud, sellepärast nad siiani üldse jõudnud olidki.

"Ma nimetaks enda kodulinna isegi väikelinnaks, aga jah, kui kogu see supernatural osa sealt ära võtta, oleks küll tegemist kõige tüüpilisemate linnadega," nõustus Elena Lydiaga. Ta isegi ei mäletanud enam seda, mis tunne oli elada Mystic Fallsis teadmisega, et seal ei juhtu kunagi midagi halba ja kõik on normaalne. Sellega oli ta küll puusse pannud, kui uskus, et Mystic Fallsis kunagi midagi halba ei juhtu, sest just siis see pasarahe kaela tuligi. "Siis riskime ja uudistame. Äkki leiame veel midagi põnevat," arvas Elena, sest tema kõht nii tühi ka ei olnud, et kohe midagi süüa oleks vaja. Noh, mõned rasvased friikad kuluks küll ära, aga sellega polnud nii kiire. Pealegi tuleks see vaid kasuks, kui Elena selles linnas orienteeruma õpib.

''On hea siin orienteeruma õppida, kui elu siin nüüd olema hakkab, kuigi kui aus olla, siis ikkagi tahaks koju,'' sõnas Ly kerge muigega, kodu igatsus oli paari päevaga tekkinud ja selle vastu ei olnud mitte mingisugust ravi, eks sõpradega olemine aitas nii võrd kui võrd, aga see polnud ikkagi see, kui oma emaga olemine. ''Kui aus olla, siis ega see linn on ka üks müstiline linn nüüd, me teeme selle oma olemusega müstiliseks,'' mainis Lydia nii muuseas, sest nemad muutsid selle linna oma võimete ja rassiga erilisemaks.

"Ma igatsen oma sõpru ja venda ka," tunnistas Elena. Jeremyst hakkas ta juba siis puudust tundma, kui vend üldse Mystic Fallsist lahkus. "Nad vist arvavad, et ma magan veel või peavad mind surnuks," oletas naine. Ta ei teadnud, kas nad leidsid selle kirstu üldse üles, kus ta ärkas. Tõenäoliselt mitte, kui Elena hoopis selles linnas oli. Oma sõprade jaoks oli ta nüüd kadunud ja Bonnie oli tõenäoliselt ka surnud. "Ega siin ei tea jah, kelle otsa veel joosta võib," nõustus Elena Lydiaga. Siin oli nüüd ju absoluutselt kõik peale ära minemise võimalik.

''Ma igatsen oma ema, mul on suurem osa sõpru samuti siia linna sattunud, aga jah, emaga tahaks koos olla,'' sõnas Lydia, ta hääles võis kõlada ka nukrus, aga see oli loomulik, ka tõenäoliselt Elena oli nukker, kuna ei saanud koos olla oma vennaga, eelkõige on see hull sellepärast, et ta ei teadnud, mida nad Elena'st mõtlevad - kas elus, surnud või endiselt veel magab nende jaoks. ''Lihtsalt tahaks teada, mida meie lähedased meie kadumise peale teeks, näiteks kui mu ema avastab, et mind pole, mida ta teeb,'' lausus Ly mõtlikult. Tegelikult tõde oli selles sees, ega nad ju nendega ühendust ka ei saanud, sest polnud side vahendeid.

"Ma igatsen oma ema ka," lausus Elena, pidades silmas pigem seda naist, kellega ta üles kasvas, mitte Isobeli, keda ta väga vähe tundis ja kellega suhted Katherine'i tõttu keerulised olid. Nemad olid aga juba aastaid surnud. "Ma tahaks ka Stefanile, Damonile ja Caroline'ile öelda, et minuga on kõik korras, aga ma olen ühes linnas lõksus ega pääse koju," rääkis naine, aga temalgi polnud võimalik nendega kuidagi ühendust saada. Damon läheks küll hulluks ja teeks kõik, mis võimalik Elena tagasi saada, kui ta avastab, et tema tüdruksõber on vahepeal üles ärganud, aga mingis imelikus linnas lõksus. "Meil tuleb ilmselt kokku hoida ja toetuda nendele, kes meie saatust jagavad," arvas Elena ning vaatas siis Lydiale otsa. Tema näol oli Elena endale ühe sõbra juba ilmselt leidnud.

''Peamine on jaa see, et me nüüd täiesti alla ei annaks, hullem on see, kui lepime sellega, mis toimub. Me oleks tegelikult just kui vangis selles linnas,'' märkis Lydia selle peale. Tekkis lihtsalt ühe labase vangi tunne. ''Lihtsalt olemegi lukutaga ja võib-olla saab välja jalutama, võib-olla mitte, oleneb milline vang sa oled,'' sõnas Ly ning silmitses tänavat mida mööda nad edasi kõndisid, see tundus isegi veidikene tuttav talle, aga võis vabalt ajada segamine selle, mis tahes siinse tänavaga, ta oli tähele pannud vähemalt väikest asja, et siin on tänavad jube sarnased ja see tähendab ka, et majad ei erinenud väga, õnneks aga mingi eristamise võimalus oli.

"Samas võib-olla ei tea kohalikud meist ka, kuni keegi just oma tõelist olemust ei paljasta. Äkki arvavad nad ka, et kõik tahtsid siia äkki kolida või midagi," arvas Elena, kuigi seni polnud tema ühegi kohalikuga kokku jooksnud. Ei tea, kas neid tegelikult siin üldse oli või olid nemadki aastaid tagasi siia sattunud ja end kas sisse seadnudki või endiselt lõksus. "Ma pidasin seda alguses üldse Kai kätetööks, sest tema oli esimene, kellega ma siin linnas kokku jooksin," rääkis Elena, mainides nüüd enda vaenlase nime ka. Siis Lydia teab, kellest täpsemalt eemale hoida.

''Ma mõtlesin ka, et see on mingi väga halb ja sügav unenägu, aga olgem ausad, unest on asi ikka liigagi kaugel,'' sõnas Lydia veidi pahuralt, tegelikult oleks olnud tore, kui see oleks uni olnud. ''Samas jah, ilmselt vaikselt saavad meist kohalikud, kui me just mingi hommik või õhtu või midagi jälle omas kodus ei ärkaks, mis oleks kohati ka tore, aga väga raske oleks seletada seda oma perekonnale või tuttavatele, et kus sa olid, kui sa olid nende jaoks kadunud või midagi,'' lausus Ly mõtlikult. Ta mõte oli hakanud ikka edasi ja edasi liikuma selle teema osas, sest ikkagi oli see tema jaoks täielik mõistatus.