We don't deal with outsiders very well

Kuigi sellesse võõrasse linna ning ajastusse mingil müstilisel kombel sattumine tundus justkui võimalus kõik uuesti teha ja uuelt lehelt alustada, ei saanud Octavia kohta just öelda, et ta iga päev siin maailmas oma kohta ei üritaks leida, eriti kui ta nüüd ilma Lincolnita end sügaval sisimas vägagi kadununa tundis. Samas ei olnud ta selle tõttu kogu aeg oma koopas, kuna ta vajas toitu ja mingil määral polnud ka tema seiklushimulisus kuskile kadunud, et võõras linnas uusi kohti avastada.

Nii oligi ta ühel õhtul jõudnud järve äärde. Päike oli juba loojumas ning üle järve hakkas moodustuma õrn uduloor, aga see ei takistanud Octaviat lahti riietumast ning järve hüppamast nagu ta esimesel korral maa peale sattudes teinud oli. Seekord oleks ta lihtsalt võimeline end rünnata tahtva võimaliku järvekoletise eest end päästma. Õnneks siin ei rünnanud teda keegi ja pärast mõnda aega kestnud suplust hakkas O hoopis kuivanud oksi kokku korjama, et teha lõke, mida imetleda ja mille paistel end mõnus soojendada oleks. Kõigepealt tuli aga riided uuesti selga panna ja relvadki enda lähedal hoida, et O end vajadusel kohe valmis kaitsma oleks. Saanud oksapuru kokku, süütas O tule ning selleks ajaks, kui päike looja oli läinud, põles lõke juba vägagi eredalt ning O istus selle juures puupakul, rohelised silmad vaatamas tema ees tantsisklevaid leeke.

Spoiler:

OT: Derek

Päike oli silmapiiri taha vajumas kui Derek järveni jõudis. Siia oli ta sattunud kogemata, üritades soti saada kohast kuhu ta täiesti teadmata põhjusel ühel päeval sattunud oli. See koht ja siia sattumine tundus liigagi veider isegi Derekile, kes arvas, et oli maailmaasjad omale ammuilma selgeks teinud. Nüüd oli ta aga taaskord uues olukorras, millele lihtsalt ei leidunud mõistliku seletust.

Raskelt oma mõtete sügavuses viibides ei pannud ta esmalt tähelegi, et väljas hämardunud oli. Kui ta lõpuks silmad pisikeselt rajalt, mida mööda ta juba pikemat aega kõndinud oli, üles tõstis märkas ta endast paremal suurt järve ning veidi eemal kaldal leegitsevat lõkketuld. See muutis Dereki ümbruse suhtes valvsamaks. Ta tunnetas inimese lähedust.
Tükk aega kaalus mees teise suunda minemist, sest inimestega kokkupuutumine polnud miski, mida ta hetkel teha oleks soovinud. Ent mingil põhjuselt ta seda siiski ei teinud, ning hakkas aeglaselt ja ettevaatlikult kauguses värelevate tuleleekide poole liikuma. Kõik tema meeled olid teravdatud ning ta oli valmis igaks ootamatuseks.

Octavia oli üsnagi mõttesse selle lõkke ääres vajunud, kuid samas oli tal mõnusalt soe, ent vahepeal viskas ta tulle juurde mõned oksad, et see ära ei kustuks. O arvas end olevat üksi, kuni lähenevaid samme kuulis ning juba mõõga käepidemest haaras, olles valmis selle päris välja tõmbama. Kunagi ei võinud ju teada, mis ohud teda metsas varitsevad, sest seal, kust ta tuli, polnud kuskil väga ohutu ja kogu aeg tuli olla valmis end kaitsma või millegi eest varjuma. Kui sammud lähemalegi jõudsid, hüppas O püsti ning uuris valvsal pilgul ümbrust, üritades lähenejat märgata. "Kes siin on?" küsis ta valjuhäälselt, et läheneja teda kuuleks, käsi hoidmas mõõga käepidet, mille tüdruk oli iga hetk valmis välja tõmbama.

Derek oli lõkkele ja inimesele üsna lähedale jõudnud ning suutis lõkkevalguse kumas eristada, et tegemist oli tüdrukuga. Mees üritas küll hääletult liikuda, kuid see osutus väga raskeks. Võõra hüüatuse peale lõpetas ta "vaikselt" hiilimise, sellest polnud ju enam kasu, teda oli märgatud. Nöhes, et võõras neiu oli kaitsepositsioonis, astus Derek puude varjust veidike välja poole andmaks märku, et ta pole relvastatud. Hea oli see, et muundumata kujul oli peaaegu et võimatu aru saada, et mees libahunt oli, seega kui neidis peakski ohtlikuks osutuma, mis tundus Dereki jaoks naeruväärselt ebatõenäoline kuigi neidise välimus oli vägagi metsik, ei pidanud ta enesekaitsevahendite puudumise pärast muretsema.
"Ma ei soovi halba, kui sa selleks põhjust ei anna," lausus Derek ettevaatlikult ja aeglaselt lähemale astudes. Ta hoidis endiselt kõiki meeli avatuna ega kaotanud valvsust, sest iial ei võinud teada mis mõtted neidise peast läbi võisid käia.

Octaviagi nägi, et sammudele järgnes varsti mingi kogu ning peagi nägi temagi, et tegemist oli lihtsalt ühe naeruväärselt atraktiivse mehega, kes esmapilgul isegi relvastatud ei tundunud. Kuulnud, et mees tuli rahus, võttis tüdruk enda käe mõõgalt ära, sest tal polnud vajadust seda välja tõmmata, ning lasi küll oma kaitsval olekul pealtnäha taanduda, kaotamata samuti seejuures võõra suhtes valvsust. Ta polnud lihtsalt kindel, kas ja kui palju kedagi usaldada saab. "Kes sa oled ja kust sa pärit oled?" tahtis O siiski teada. Pealtnäha oleks võinud teda ju isegi mõneks Skaikru liikmeks või selle imeliku linna kohalikuks elanikuks pidada, aga samas ei saanud O ainus olla, kes mingil imelikul viisil siia sattus ja nüüd tagasiteed ei leia, mitte et ta seda praegu tahakski.

Derek hoidis võõraga distantsi. Ta pidi tunnistama, et hoolimata metsikust välimusest, oli neidis siiski vägagi kena väljanägemisega. Derek seisis mõnikümmend meetrit neiust eemal ning surus käed pükste taskusse samal ajal endiselt pilku võõralt tõstmata.
"Teeme parem nii, et sa tutvustad ennast esimesena," muigas Derek. Tavatingimustes oleks ta kindlasti ennast mõtlemata tutvustanud, kuid praeguses olukorras ei suutnud ta otsustada, kas peaks võhivõõrale selles veidras kohas rääkima tõde või igaks juhuks tutvustama end kellegi teisena. Derek ei tundnud end absoluutselt enda elemendis olevat ja see ärritas teda. Hoolimata sõjast oma mõtetes üritas ta jätta muljet, et on rahulik ja teab mis teeb.

Octavia ristas rinnal oma käed, kui mees tema küsimusele ei vastanud, vaid tahtis, et neiu end hoopis esimesena tutvustaks. Paistis, et see oli neil ühine, et kumbki võõraid ei usalda. "Octavia kom... Blake," hakkas neidis oma nime ütlema, kuid taipas, et kom Skaikru lõppu lisada ei ütleks võõrale midagi, sest tema seda keelt tõenäoliselt ei mõistnud. Seega ütles ta lihtsalt oma sünnipärase perekonnanime nagu üks normaalne inimene kunagi. "Kui sa tead midagi sellest kuradi linnast, siis oleks tore, kui sa mulle selgitaks, mis toimub, sest mul pole õrna aimugi, kuidas ma siia isegi sattusin," sõnas ta, üritades samal ajal kindlaks teha, kas see mees oli temaga samas olukorras või oli ta kohalik, kes midagi ehk teada võis.

"Derek Hale olen," tutvustas ta ka ennast lõpuks. Mees ohkas kui kuulis, et neiu, kes end just Octaviana tutvustas, oli sama suures teadmatuses toimuvast kui temagi ning ilmselt temalt mingit uut infot selle kohta ei saa. See teadmatuses olek ärritas teda kohutavalt, kuid sellest hoolimata sundis Derek end rahulikuks jääma, sest närvitsemine ei oleks antud olukorras just kuigi palju rohkem kasuks tulnud. "Pean sulle pettumuse valmistama, Octavia Blake. Mul pole õrna aimugi mis toimub ja mis kohaga tegemist on. Lootsin just, et ehk oskad sina mulle informatsiooni jagada, kuid ilmselgelt vedasid mu lootused mind alt," vastas Derek ohates Octavia pärimise peale. "Sa oled esimene inimene, keda mul siin kohata on õnnestunud,"  lisas ta veel juurde ning hakkas seejärel ümbrust uurima lootes, et äkki on läheduses veel mõni elav hing, kuid ilmselgelt valitses ümbruses tühjus, sest kes ikka tavainimestest vabatahtlikult pimedas ringi liiguks.

Octavia noogutas, kui mees ka lõpuks enda nime ütles. "Tere tulemast klubisse," lausus neiu sarkastiliselt, kui sai teada, et see Derek on täpselt samas olukorras. Sattus kuidagi sellesse imelikku linna ega pole sugugi targem kui O ise. "Tundub, et ma võin sinu kohta sama öelda," sõnas neidis, hoides oma rohelisi silmi Derekil, kes ümbrust veel uurima hakkas. "Võib-olla peaks ise asja uurima hakkama," tuli O-le mõte, sest kui juba Derek oli samas olukorras nagu tema, siis võis selliseid inimesi siin vabalt veel olla.

Lõpetades ümbruse jälgimise istus Derek ühele maha langenud puule, mis lõkkele suhteliselt lähedal oli. "No shit, Sherlock," ütles Derek sarkastiliselt kui O mainis, et peaks ise uurima hakkama. "Üritan juba pikemat ega pusletükke kokku panna, kuid siiani ei ole millelegi loogilist seletust," vangutas mees pead ja silmitses Octaviat. Ühel hetkel ärkas ta lihtsalt selles võõras kohas metsa ääres ning sellele eelnevast ei mäletanud Derek absoluutselt mittemidagi.

Octavia istus samuti lõkke äärde maha, sest vähemalt esialgu paistis, et Derek talle ohtu ei kujutanud. Tegelikult oli tüdrukul üks hull mõte peas ja see, et Derek mainis, et ta juba pikemat aega midagi kokku üritab panna, pani selle mõtte ainult O peas veel paremini kõlama. "Võib-olla ühendame jõud?" pakkus tüdruk, sest temagi tahtis teada, kuidas ja miks ta sellesse linna sattus ja mida nad Derekiga seal üldse teevad. Pealegi võivad nad nii ehk midagi leida ka. Lihtsalt O ei passi siis enam ainult metsas ja ilmselt tuleks hakata jälle nii riietuma ja välja nägema nagu Arkil, et paremini sulanduda.

"Koos on meil vast tõesti parem võimalus midagi teada saada," vastas Derek Octavia pakkumise peale. Derek viis pilgu taevasse, mõnest pilvest hoolimata oli taevas siiski siramas mitmeid tähti, mees jälgis neid hetke ning pööras siis pilgu lõkketulele, mis metsikult öist jahedat õhku limpsates sooja andsid. "Oled sa siin juba kaua olnud?" uuris Derek siis äkki, et vaikust murda. Ta hakkas ennast juba veidike vabamalt tundma, ilmselgelt kui Octavia oleks endast ohtu kujutanud, oleks ta juba ammu meest rünnanud. Mehe pilk püsis endiselt lõkkel kui ta Octavia vastust ootas.

Kui Derek Octavia pakkumisega nõustus, kaardusid tütarlapse suunurgad korraks isegi veidi ülespoole. Tema näol pole juba Lincolni surmast saadik naeratust näha olnud, aga hetkel võis O näoilmet selleks isegi nimetada. Neiul oli tunne, et Derek võib talle isegi täitsa meeldima hakata ja mõni sõber kuluks talle siin linnas ära küll. Kui palju sa ringi oled käinud üldse?" tahtis Octavia teada, sest äkki on siin linnas mõni koht, kust võib vihjeid saada... näiteks raamatukogu või midagi? "Ma isegi ei tea, kui kaua ma siin olnud olen. Ma olin kuskil keset metsa, kui mingi musta augu taoline asi mu endasse tõmbas ja järgmisel hetkel olin ma juba siin, Strangetownis," rääkis neidis edasi, andes juba sellele linnale enda arvates väärilise nime - Strangetown. "Ma julgeks pakkuda, et võib-olla mõned nädalad," oletas ta siis, sest just nädalaga ta end niimoodi ühte koopasse sisse seada poleks jõudnud.

Derekil ei jäänud Octavia pisike naeratus märkamata ning see pani ka tema kergelt muigama. Meesk köhatas kiirelt, üritades oma muiet varjata. "Siiani olen ainult linnaümbruses ringi liikunud," vastas ta O küsimuse peale. "Linn pole mu jaoks just kõige kutsuvam, kuid kui kuskilt vastuseid saada, siis on kõig tõenäolisem neid just sealt leida," lisas ta juurde. Ilmselgelt oli ka Octavia teadlik, et vastused peitusid linnas, see oli ju kõige loogilisem.
Dereki suunurgad kerkisid justkui iseenesest kui kuulis, kuidas neidis seda kohta kutsus. Strangetown oli selle koha kutsumiseks vägagi sobilik nimi. Meest üllatas, et Octavia siin juba mõned nädalad olnud oli, see oli pikk aeg. "Ja sa eladki niimoodi metsas?" uuris ta üllatunult edasi, samas võis mees O metsikust välimusest juba vastuse ise välja lugeda.

"Ega mindki linn ei tõmba, aga seal on tunduvalt suurem tõenäosus leida keegi, kes midagi teab kui siin metsas, kui seal just raamatukogu või midagi sarnast pole, kust ka mõni väike vihjegi saada," oletas Octavia. Linnas pidi ta välja nägema selline nagu Arkil, et paremini sulanduda ja O ei tundnud, et see oleks väga temalik. Ta ei tahtnud selline välja näha, aga paistis, et varsti peab ta mingisuguse kuldse kesktee leidma. "Ma olen sellega harjunud ja see tundub rohkem kodu kui see koht, kust ma tulin," vastas O. Tal oli küll seal maandunud Arkil tuba enda ja Lincolni jaoks, aga kuna nad kumbki teadsid, et sisimas nad sinna ei sobi, ööbisid nad väljas ja see sobis neile.

Derek noogutas O öeldu peale. Sellele järeldusele oli ta ise ka jõudnud, et vastused peituvad linnas. "No tuleb siis vist ikka lähiajal linna poole sammud seada ja oma vastumeelsusest üle saada," lausus ta kerge naeratuse saatel, mida Dereki suul nägi liigagi harva. "Seljuhul on sul vedanud, sest metsaruumi siin jagub," ütles Derek kuuldes, et tema pakkumine pidas paika ning neidis elaski metsas. Ega tal endalgi kuskil värskes õhus ööbimisega ilmselt mingeid probleeme poleks ja siiani ongi see tundunud praegu ainukese variandina. "Ilmselt pean ka ise seda täna öösel proovima," lausus ta vaikselt justkui mitte kellelegi. Ilmselgelt oleks Derek eelistanud midagi mugavamat, kuid olukorraga tuli kohaneda.

"Tundub nii," nõustus O Derekiga, kuid tallegi ei jäänud mehe naeratus märkamatuks. Miskipärast jättis temagi endast tõsise mulje, kuigi nad alles kohtusid ja siis nad teineteisega kaitsva oleku võtsid. Nüüd oli aga selge, et Derek endast ohtu ei kujuta ja miski mehes isegi meeldis O-le. Tal oli tunne, et nad võivad hakata hästi läbi saama. Algus oli vähemalt tehtud. "Ruumi jagub ja ma leidsin isegi mingi koopa, millest endale kodu teha, aga see rahu... see tundub liiga normaalne võrreldes sellega, kust ma tulin. Seal oli alati üks või teine klann omavahel sõjas," rääkis neidis. Eks selgitab see ka tema välimust... ta oli kõvasti treeninud, et Trikru sõdalaseks saada, kuid see klann teda ka lõpuks päris omaks ei võtnud. "Kus sa seni peatunud oled?" ei jäänud O-le Dereki sõnad kuulmata. Alles nüüd hakkas ta mõtlema, kui kaua tema veel selles imelikus linnas viibinud oli, et nüüd ise ka lageda taeva all ööbimist mõtles proovida.