Oh my Lydia

Kui nende õõvastav seiklus oli lõpuks otsa saanud, ajas Aiden end püsti ning silmitses ümbrust. Nad olid sattunud kuskile keset metsa ning ümberringi ei olnud ühtegi vihjet, mis suunas peaksid noored nüüd liikuma hakkama. Aid lasi veel veidi pilgul ringi käia, kuid lootusetus olukorras pööras lõpuks siiski tähelepanu taas Lydiale, kes maas istus ja ilmselt puhkas. Ta sirutas tüdruku poole käe, olles valmis teda püsti aitama. "Mul on tunne, et meid on ootamas veel üks pikk jalutuskäik," mainis ta neiule ning tundis samal ajal, kuidas kerge janu hakkas külge tikkuma.

Lydia silmitses ümbrust nagu Aiden, kuid seda istudes. Tahtmist uuesti püsti tõusta ei olnud neiul üldse. Ta oleks hea meelega mõne tunnikese seal edasi istunud ja lootnud, et ühel hetkel tee ise neile end ilmutab. ''Ma üldse ei jaksa,'' mõmises Lydia, kuid võttis sellest hoolimata vastu Aideni ulatatud käe, et lasta tal end püsti tõmmata. Omal jõul ta ilmselt seda teha poleks jaksanud enam.

"Pean sind vedama?" küsis Aiden kavala muigega. See poleks talle mitte mingisugust raskust valmistanud ning ilmselgelt ei ütleks ta ise sellest ära. Tegemist oli siiski Lydiaga. Aid proovis õhust kätte saada kasvõi mingitki tuttavat lõhna või proovida püüda mõnd heli, mis oleks aidanud neid tee tagasi leida, kuid saatus oli kohe nende vastu. Eks siis tuli ekslema hakata.

''Ei ole vaja, tulen kuidagi toime,'' sõnas Lydia ja oli enam vähem valmis pimedas metsas edasi liikuma, tõenäoliselt taas kord tundmatus suunas, võõrad metsad ja maad, see kohe üldse ei meeldinud talle. ''Ma pakun, et peame nüüd ekslema hakkama?'' vaatas Ly korras Aideni poole, silmis ilmselt lootuse sära, et ehk Aid siiski mingi lõhna suudab üles võtta. See oleks peale sellist päeva väga tore uudis.

"Kui sa nii ütled," vastas Aiden talle ning asus mõtlema, mis suunas liikuma võiks hakata. Saaks see jama juba läbi. "Tundub nii," sõnas kutt noogutades Lydiale, hoides samal ajal tagasi soovi sügavalt ohata. Kus oli Ethan ja mis temast saanud oli? "Hakkame lihtsalt liikuma ja ehk saan peagi mõne juhtlõnga, kuhu poole sammud seda," kõneles ta ning asus siis ees lihtsalt ühte suunda kõndima, jättes meelde ümbrust. Oli lihtne teelt kõrvale kalduda ning lõpuks ringitama hakata.

''Olgu,'' noogutas Lydia Aidenile ja hakkas temaga kaasa liikuma. Kuu, mis neile veidigi metsas valgust andis oli tegelikult hea, sest vastasel juhul oleks pime olnud ja jälle natuke nagu needus Ly jaoks, kes midagi pimedas ei näinud. Neiu astus rahulikult samm sammu haaval edasi, kuniks ta metsas mingit krabinat kuulis, ta seisatas hetkeks ja vaatas ringi. Ta oli kindel, et seda pidi kuulma ka Aid seega vaatas ta ka korraks tema poole.

Aid oli keskendunud ning liikus edasi, olles veendunud, et Lydia on tema kannul. Noormees aga mingisugust krõbinat ei kuulnud ja kõndis veel paarkümmend meetrit eemale. Mõistnud, et neiu oli kuskile eemale jäänud, pöördus Aiden ringi. "Lydia?" hüüdis noormees esialgu rahulikult, olles valmis tagasi jooksma. Kuhu ta nüüd oli jäänud?

Lydia märkas Aideni mitte tähelepanekut, ta siis ei kuulnud seda? See ei olnud loogiline? Neiu vaatas endale seljataha ning oli kindel, et kuulis sealt taas mingit raginat ja just kui mingit varju liikumas. Neiu kortsutas kulmu ja keeras ümber, et Aiden'ile seda öelda, aga noormeest seal ei olnud. See ehmatas teda. Neiu võttis kiirelt sammud edasi ja lootis, et jõuab nii Aiden'ile järele, aga iga sammuga ta veendus, et Aid ei saanud nii kiiresti edasi liikuda. Kuskilt kuulis ta noormeest enda nime hüüdmas ja see ajas ta segadusse. ''Aiden,'' hüüdis ta vastu, lootes, et ehk leiab nii noormees kergemini tee temani, kui tema noormeheni.

Lydia hääle suund ajas noormehe korraks segadusse, kuid kohe oli Aidenil tüdruku lõhn käes ning mõne hetke pärast oli neiu taas tema ees. "Kuhu sa jäid?" küsis kutt Ly'le otsa vaadates. Poleks just parim mõte teda siia metsa ära kaotada. "Lähme edasi?" uuris ta siis neiult, soovides ise kannatamatult juba siit minema saada. Kuidas polnud ta kohe märganud, et Lydia niimoodi maha jäi?

''Ma olen kindel, et ma kuulsin mingit raginat ja nägin varju,'' sõnas Ly Aid'ile otsa vaadates. Teda isegi korra läbinud hirm, et jääbki siia nüüd üksi seisma. ''Jah, võime edasi minna,'' sõnas neiu, sest teadis, et Aiden tahtis siit minema saada ja nüüd ta lihtsalt üritas mitte pöörata sellistele asjadele tähelepanu. Nii oli neile mõlemale ka lihtsam, polnud lisa energiakulu vaja, et kumbki siia metsa ära kaob ja siis veel üksteist otsima tuleb hakata.