Eksinud

Malia oli peale Scott'iga kohtumist ja teadmist, et ta on olemas võtnud viitsimise ja tahtmise kokku ning läinud ka linna edasi uudistama. Scott mainis talle ka teiste seal viimisest, seega ta lootis kokku puutuda ka teistega või noh vähemalt kellegagi. Tee oli teda viinud mingi hoone juurde, mida ümbritses kõrge müür, meenutades talle vanglat, aga kes teadis, äkki oli ülimalt kaitstud peaministri kodu või midagi? Malia muigas endamis oma mõtte peale ja sammus edasi. Neiu silmas endiselt hoonet edasi ning selle müür ei tahtnud ka kuidagi otsa lõppeda, see pidi ikka väga suur koht olema, linn oli küll väike, aga vangla selle eest hiiglaslik. Kas see oli siin mingi kriminaalide paradiis siis või mida?

OT: Lp. Derek Hale

Derek sammus käsi sügavale pükste taskutesse surudes ning omi mõtteid mõlgutades mööda teerada. Kuna aspaik kuhu ta sattunud oli, oli talle võõras, ei olnud tal õrna aimugi kus miski asuda võib. Päris linna sisenemisest oli ta siiani hoidunud ning ei plaaninud veel nii pea sinna oma jalga tõsta. Enne tahtis mees välja selgitada, mis temaga toimub, kus ta on ja mis põhjusel ta sellesse veidrasse kohta üldse sattunud oli. Tavaliselt oli Derek inimene kellel alati plaan olemas oli ja seda enam tundis ta praegu end kui väike ja eksinud kutsikas kes absoluutselt oma elemendis polnud. Märkamatult oli Derek jõudnu mingi suure hoone juurde, mida ümbritses paks ja kõrge müür. Kuid mis mehele veider tundus oli see, et tema ninna jõudis tuttav lõhn. Siin viibis veel keegi keda ta teadis. Koheselt hakkas mees ümbrust uurima ning liikuma suunas, kust lõhn tuli.

Malia viis pilgu kõrve müüriga ümbritsetult hoonelt ära ning seda teele, millel ta sammus. Killustik ta jalge all liikus, mis tegi selle kõndimise veelgi ebamugavamaks. Ta oli jõudnud kanti, kus ei olnud enam asfalt teid isegi, mis kõige rohkem temas õudu tekitas oli see, et ta tegelikult täpselt ei teadnud, kus ta oli. Ühel hetkel, aga tungis tuulehooga tema sõõrmetesse vedi tuttavam lõhn, mis kuulus ilmselt kellelegi Beacon Hillsist, see rõõmustas seda ning astus kindlamalt sammu edasi sinna poole kust tuli tuule iil, jumal tänatud, et see ei viinud tema kõrval laiuvale põllule, vaid siiski mööda teed.

Mida lähemale Derek lõhna omanikule jõudis, seda tugevamalt hakkas ta süda pekslema. Mitte tingimata rõõmust, vaid pigem sellepärast, et terve aja oli ta ekselnud selles võõras kohas, pidades seda kõike mingiks veidraks unenäoks, kuid nüüd avastas ta midagi tuttavlikku. Ta sammus mööda teed muudkui edasi ning lõpuks märkaski ta lõhna omanikku talle vastu kõndimas.
"Poleks uskunud, et sind siin kohtan," lausus Derek kui oli Maliale piisavalt lähedale jõudnud, et too teda korralikult kuuleks ilma, et mees karjuma oleks pidanud.

Malia võpatas hetkeks, kui keegi teda kõnetas, kuid tähelepanu isikule pöörates üllatus ta keda nägi. ''Poleks uskunud, et mina sind siin kohtan,'' sõnas neiu kulmu kergitades. Derek'i kohtamine oli küll midagi ootamatut tema jaoks. ''Sa tead kus me oleme?'' küsis ta esimese asjana jättes vahele igasuguse muu uudishimu ja teised jutu teemad. Malia jaoks oli peamine hetkel see, et saada teada, kus kohas nad hetkel olid, sest linn siin oli kohati maagiline, kuid samas nii igav.

Kuuldes Malia küsimust, tundis Derek taas kuidas ärrituma hakkab. Kuidas kurat on see võimalik, et mitte keegi, kaasa arvatud tema, midagi ei tea?
"Tahtsin sinult just sama küsida," vastas Derek ning virutas oma jalanõuninaga vastu pisikest kivi, lennutades selle kaugele eemale. Iga hetkega oli aina raskem ennast rahulikuna hoida. "See on nagu, mingi kuradi halb unenägu, mis nii tõelisena tundub. Mul on tunnen agu oleksin juba terve igaviku sihitult ringi ekselnud teadmata midagi," pomises ta vaikselt omaette. "Kuidas sa siia sattusid?" otsustas ta seejärel hoopis Malialt küsida.

''Mhh, ma lootsin, et sina vähemalt tead midagi,'' sõnas Malia, kui kuulis enesele pettuseks, et Derek ei tea kohast, kus nad olid midagi ja see oli samasugune müsteerium talle nagu ka Maliale endale. ''Ma istusin pikalt lõbustuspargis, lõpuks otsustasin liigutama hakata,'' sõnas neiu mehe poole vaadates. ''Ma läksin üks õhtu magama ja ärkasin öösel selle koha lõbustuspargi lähedal, kuna hakkas imelikult kõhe, mõtlesin algul, et mingi nali või loll uni, aga nagu näha, siis unest asi kaugel,'' jutustas Malia Derek'ile oma loo ''aga sina?''

Derek kuulas hoolega Maliat, et ükski infokild kaduma ei läheks.
"Sa oled paremas seisus kui mina. Ma lihtsalt ühel hetkel ärkasin siin metsa ääres, mäletamata eelmisest õhtust mitte midagi." Derek vangutas pead ning tõmbas kätega üle näo. "Okei, oled sa kedagi kohanud siin olles? Või kaua sa siin üldse ekselnud oled?" uuris ta neiult edasi.
Derekil polnud selle koha vastu midagi, vähemalt siiani, teda häiris pigem just see teadmatus kõige suhtes.

''No Scott, Lydia, Aiden ja Stiles on ka siin, nägin Scott'i hiljuti, põrkasime lõbustuspargis kokku, see oli täielik kergendus, olin ju mõtlemas, et jäängi sinna,'' sõnas Malia, kui Derek teiste kohta midagi küsis. See oli meeletu kergendus, et siin üksi ei olnud. Tõenäoliselt vast isegi Derek'ile pakkus see kergendust. ''Aga ekselnud olen siin vast 2 või 3 päeva, täiesti kindel pole, sest mul pole õrna aimugi, mis kell olla võiks,'' vastas ta ka mehe teisele küsimusele.

"Nii et terve squad lausa koos," muigas Derek hetkeks kui kuulis, et siin on veel tuttavaid peale Malia. Muidugi oli see teadmine mehele kergenduseks, kuid samas muutus kogu see olukord aina müstilisemaks ja arusaamatumaks. "See on pikk aeg," vastas Derek mõtlikult Malia teisele lausele. "Ja mida su sisetunne selle koha kohta ütleb?" küsis ta neiult veel, sest tema enda sisetunne oli hetkel küll vastuoluline.

''Kõik täitsa koos jah,'' sõnas Malia mõtlikult ning silmas ümber ringi olevat peaaegu, et tühja ala, välja võis jätta siis suure vangla hoone. ''Minu sisetunne ütleb, et see on väga veider koht, pealegi nagu ma olen aru saanud, siis siit pole kuhugi mitte mingit pääsu või midagi, lihtsalt oled nagu tupikus, mine kust tahad ikka kaugemale linnast minema ei saa,'' rääkis neiu oma mõtlikust säilitades. Tavaliselt ta ei mõelnud kunagi, aga see kord isegi tegi seda.

Derek pidi nõustuma, ka tema sisetunne ütles, et koht on veider. "Mu sisetunne ühtib sinu omaga," lausus ta ka Maliale. "ütleme nii, et esmapilgul koht nagu iga teinegi. Niipalju kui mina ringi olen liikunud, pole nagu otseselt häda midagi. Teaks ma vaid kuidas ja miks ma siia sattusin ning miks siit, kurat võtaks, ühtegi väljapääsu pole," Ka Dereks silmas ümbritsevat ala ning viis ka pilgu uuesti suurele hoonele, mille otstarbest tal õrna aimugi ei olnud. "Mis see on?" vaatas ta küsivalt Malia poole samas peaga kõrgete müüride poole osutades.

''Ma tahaks teada, miks siit minema ei saa,'' sõnas Malia oigega. Kui Derek selle hoone poole näitas, millel müürid ümber, siis Malia vaatas ka seda. Tema oli pakkunud, et see on vangla, huumori mõttes ka, et see on mingi peaministri kodu, mis on ülimalt kaitstud. Ta silmas seda, ta ei osanud mingit seisukohta selle suhtes võtta, kõige loogilisem oleks ikkagi vangla. ''Mina arvan, et see on vangla,'' sõnas neiu õlgu kehitades ja korra Derek'i poole vaadates.

Vangla olemasolu kõlas selles kohas vägagi naeruväärselt, ent samas kui hoonet vaadata tundus see üpriski loogiline. "Et kui sellest linna vangistamisest meie puhul ei piisa, on neil ka vangla vanglas ehk see siin?" muigas Derek. Ka Derekil oleks meeldinud kuulda põhjust, miks neid siin kinni hoitakse ja lahkuda ei lasta, ent praegusel hetkel tundus, et pidi lihtsalt olukorraga leppima.
"Kuidas muidu eluke veereb, kui välja arvata see praegune imelik olukord?" üritas ta vestlust ja mõtteid viia ka muule kui kogu see veider situatsioon, millele Derek muud lahendust hetkel ei näinud kui seda, et tegemist on mingi tulnukate eksperimendiga.

''Vanglas vangla, see kõlab veidralt,'' sõnas Malia muigega, sest tegelikult juba oli nii, see kõlas, aga samas oli see kuidagi nii tõsi. Nad just kui olidki siia lukustatud ja väljapääsu lihtsalt polnud. ''Ma kus juures mõtlesin, miks sellisel linna selline vangla, nii suur tundub kuidagi, nagu mingi mõrtsukate linn või midagi,'' lausus neiu mõtlikult. ''Aga muidu läheb tavaliselt, mitte midagi uut,'' vastas ta ka Dereki küsimusele ''sul endal?''

Ka Dereki peast käis läbi mõte, et äkki saadeti neid siia linna karistuseks millegi eest, millega kunagi hakkama on saadud. See oleks üheks variandiks seletuse leidmisel, samas tundus see võimalus nii utoopiline ja veider, kuid kui nüüd mõelda siis tõeline küsimus oli see, et mis viimasel ajal ei tundunud veidrana? "Kuni praeguseni ei saanud kurta," vastas Derek kergelt õlgu kehitades. "Mis sa hulgud siin praegu üldse?" küsis Derek nüüd järgmise küsimuse, mille üle ta Maliaga kohtumisest saati pead murdnud oli.

''Ma otsin meie omasi, äkki tuleb veel keegi vastu või miskit,'' sõnas Malia Derek'i küsimuse peale, miks ta siin hulgub, olgem ausad ega Malia puhul siin muud loogilist seletust ei olnudki, miks ta üldse kuskilt välja oli saanud või kuhugi liikuda kavatses. Kõik olid siiski linna peale laiali hargnenud, oleks veidi halb vist, kui neiu lihtsalt kuskil pingil istuks ja ootaks, et talle toit ja inimesed sülle kukuks, muidugi mitte sõna otseses mõttes. ''Pealegi, ega toit niisama sülle ka ei kuku,'' mainis neiu, sest ta kõht oli endiselt tühi ja polnud endale turvalist toidu allikat leida suutnud, nad pidid ootama kas hilisõhtut või ööd, et minna kellegi aeda õuna raksu või midagi.