Run, Elena, run!

Ühel pärastlõunal, kui Elena oli koju süüa ostnud, vahetas ta riided, et leida hoopis mõni jooksurada, kuhu üle pika aja taas jooksma minna. Ta küll ei teadnud, kas see mets on päris ohutu ja kellega seal kokku võib joosta, aga päevasel ajal ei tohiks ju nii hull olla. Nii läkski Elena metsa, alustades jooksmist ühelt rajalt, mis talle kohe silma jäi. See ei olnud küll mingi terviserada ega midagi ja Elenal polnud õrna aimugi, kas siin olid üldse mingid sellised asjad, aga päris ära eksida ilmselt ei tohiks. Ta oligi mingi kilomeetrikese jooksnud, kui juba seisma pidi jääma ja vett võtma. Vastupidavus oli küll vahepeal suht kadunud, mis tähendas, et ilmselt tuli siin veel tihti hakata jooksmas käima, et kadunud vastupidavus taastada ja siin linnas oleku ajal midagi teha ka oleks.

Spoiler:

OT: Lydia

Peale pisikest linnas käiku ja endale mõne eseme soetamist, mis veel võimalik ja vajaminev oli, sinna kaasa arvata jooksmiseks retuusid, pluus ja jalanõud. Neiu küll polnud suurt spordi inimene, aga sellegi poolest vahest tuli suur tahtmine midagi sellist teha. Seda ka tänasel päeval. Neiu oli mõelnud pikalt kohtadele, mida ta näinud oli ja nüüdseks oli tal selge, et mets oli ilmselt jooksmiseks kõige parem mõte. Jõudnud alustuseks kerge kõnni saatel, siis juba sörk ja veidi kiirem jooks metsa juurde silmitses ta rada, mis metsa viis. Loodetavasti see kuhugi tupikusse ei viinud. Neiu sealt ka oma jooksuga alustas.

OT: Nad võiksid siis erinevat rada pidi joosta ma arvan Oleks veidi huvitavam ja veidi võimalusi.

OT: Okei, saavad kokku joosta, kui nende teed ristuvad

Võtnud vett ja puhanud veidi, kuni pulss jälle normaalseks läheb, hakkas Elena edasi sörkima. Tal oli veel meeles, kuidas ta Mystic Fallsis inimesena vampiiri eest jooksma pidi ja kui kiire ta oli vampiirina, aga naisel oli siiski hea meel, et ta taas inimene oli. Ta ei tahtnud kunagi vampiir olla ja nüüd saigi ta inimeseks jääda. Ta jooksis veel natukene maad edasi, kuni leidis koha, kus rajad ristusid, aga seal tahtis Elena taas pausi teha, et vett juua ja end pisut koguda.

Lydia oli rahus jooksnud, vahepeal oli tal mõttes mõni paus võtta, kuid lubas endale, et enne peab tema jaoks normaalne tee läbitud olema. Hoolimata sellest, et tal nüüd mõttes paari päeva tagune juhtum oli, kui nad pidid Aideniga korraliku matka maha pidama, siis siiski oli ta metsa tagasi tulnud. Ju siis oli see talle liiga koduseks saanud. Ühel hetkel kuulis Ly metsast mingit raksu ja ta pilk liikus kohe metsa poole, kuid see tähendas, et ta ei jälginud teed. Mõni hetk hiljem põrkas ta kokku kellegagi ning Lydia lõpetas kenast veidi mullasel, kuid samas murusel pinnal.

Joonud veidi vett ja teinud teise pausi, hakkas Elena edasi jooksma, kuid siis jäi tema maa juba lühemas, kuna keegi jooksis talle otsa ja naine ise maandus tagumikuga rohelisele samblale. Väikse müksu oli ta saanud, aga midagi katki ei kukkunud ja haiget ka ei saanud. "Vabandust," vabandas naine naeru tagasi hoides, sest see oli küll talle korraks naljakas, aga võib-olla mitte sellele punapeale, kellega nad sõna otseses mõttes kokku jooksid. "Ega sa haiget ei saanud?" küsis ta siis tüdrukult.

Lydia jõudis istukile tõusta, kui märkas, et oli kokku jooksnud ühe neiuga. Ta tundis veidi kehvasti, et oli nii tähelepanematu olnud. ''Ma arvan, et ma pean vabandama,'' sõnas Ly naeratusega, kohati oli olukord isegi tema jaoks naljakas ''aga minu on kõik korras. Sul endal?'' Neiu pühis veidi oma jooksu pükse mullast ning tõusis püsti pühkides ka puhtaks oma tagumiku. Õnneks polnud nad kuskil täielikus pori mülkas ja näha küll polnud, et kumbki neist ilmselt kukkunud oleks.

Kui punapea arvas, et peaks ise vabandama hakkama, julges Elena alles naerma hakata. Ta oli ikka nii vähe saanud uuesti inimeseks olemisega kohaneda, sest nii kui ta inimeseks tagasi saanud oli, oli Kai talle loitsu peale pannud ning naine magas kolm-neli aastat oma elust sõna otseses mõttes maha. Ja nüüd veel see siia sattumise jama. "Pole viga midagi. Pehme maandumine," naeratas Elena. "Ma olen Elena," tutvustas ta end siis punapeale.

Lydia muigas, kui Elena naerma hakkas. Ta vaatas korra neiu poole ja aimas, et ilmselt ka tema oli siia sportlikel eesmärkidel tulnud, kuid kindlasti mitte kellegagi kokku põrkama. ''Lydia,'' sõnas ta naeratus huulil ning samuti oli tal hea meel, et ta ei kurjustanud selle väikese kokkupõrke pärast, tõenäoliselt suurem osa inimesi oleks seda kindlasti teinud ja ega see ajab ikka tuju ära küll, kui keegi nähvab sulle peale vabandust näkku.

Kui Lydia end tutvustanud oli, ajas Elena end samblalt püsti ning ulatas punapeale käe, et ka tema püsti aidata. Vähemalt polnud kumbki neist eriti haiget saanud. "Kust sa pärit oled, Lydia?" tundis Elena huvi, sest hetkel polnud ta kindel, kas tegemist oli mõne kohalikuga, kes oskaks üht-teist selle linna kohta selgitada või oli Lydia täpselt samamoodi siia ühel hetkel lihtsalt sattunud ega pääse samuti minema.

OT: Lydia oli küll püsti, aga teeb siis nii, et ta tõuseb uuesti

Lydia naeratas tänutäheks, kui Elena tema poole käe sirutas. Viisakus on tore asi. Ta võttis käe vastu ja vinnas end selle abil püsti. ''Ma tegelikuses olen Beacon Hillsi elanik, aga kuidagi müstiliselt, kui imelikult see ka ei kõlaks ärkasin ma ühel hommikul siin linnas ja siit enam minema ei saa,'' sõnas Ly, ta ei kujutanud ette, kas neiu oli siinne elanik või mitte, aga sellest küsimusest järeldas, et ilmselt pigem mitte, niisamas keegi seda ei küsiks. ''Aga kust ise?'' uuris ta vastu.

OT: Sorry, ma ei pannud tähele

"Ma olen Mystic Fallsist, aga kui sa tahad veel imelikumat lugu kuulata, siis üks psühhopaadist vampiirnõid tegi minust Mystic Fallsi uinuva kaunitari ja ühendas mu elu mu parima sõbranna omaga. Ma peaks tegelikult ikka veel magama, aga miskipärast ärkasin ma ka siin," rääkis Elena, kuigi ei teadnud, kas selle üle nutta või naerda. Bonnie võis nüüd seetõttu surnud olla ja ainus tuttav nägu, keda ta üldse siin kohanud oli, oli see tüütus Kai, kes naisele üldse selle loitsu peale pani. "Oled sa veel kedagi sellist siin kohanud?" tundis Elena huvi.

''Sa mõtled kellegi sellise all neid, kes on siin müstiliselt ärganud?'' kergitas Lydia kulmu Elena poole vaadates. Tõenäoliselt isegi mõtles, aga tuli alati üle kontrollida. ''Kui jah, siis olen küll, paljud mu sõbrad on lisaks kõigele siin, selline tunne on, et pool mu kodulinnast ärkas kummalisel kombel siin,'' sõnas neiu kerge muigega. Tõesti, ta oli kohanud Aidenit, see järel Scotti, Stilesi ja Derekit, peale seda näinud ka Jacksonit ja midagi kuulnud ka Maliast.

Lydia küsimuse peale Elena noogutas, kuid jäi siis teda kuulama. "Vähemalt on su sõbrad ka siin," lausus naine, kuid tema mõtted läksid ta enda Mystic Fallsi sõprade ja Damoni peale. Damon pidi veel ootama, kuni ta üles ärkab ja nüüd oli Elena ärganud ja Damon vist isegi ei teadnud seda, vaid ootas ikka veel. "Ainus tuttavam inimene, keda ma siin kohanud olen, on see sama psühhopaat, kes mulle loitsu peale pani. Ja nüüd on mu parim sõbranna vist surnud, sest ma ärkasin," rääkis ta. Ei läinud nii hästi kui Lydial.

''No ütleme nii, et rääkides sellistest asjades, siis ma olen Banshee, mille tähendust on väga keeruline tegelikult seletada. Aga ma satun vahest enda teadmata surnute ligi ja see pole eriti meeldiv, esimene või teine päev siin olles, sattusin ühe surnu peale, kohe üldse polnud meeldiv,'' sõnas Lydia. Neil mõlemal oli omaette pelglikus - ühel polnud siin oma sõpru ja teine kartis taas kord mõne surnu peale siin linnas sattuda. Ta ju iial ei teadnud, kuhu tema armsad jalakesed jälle kanda võisid.

"Banshee?" kortsutas Elena hetkeks kulmu, sest nendest polnud tema kuulnudki. Mystic Fallsis polnud ta ka ühegi bansheega kokku puutunud, seal olid vaid libahundid, teisikud, vampiirid, nõiad ja mingid hübriidid. Samas üritas ta Lydia seletust kuuldes sotti saada, mida need bansheed endast siis kujutavad. "Ma olen endine vampiir ja nüüd on mu veri see, mis vampiiri uuesti inimeseks muudab. Ja siis olen ma veel teisik, ma näen välja täpselt nagu kolm mu eelkäijat minevikust. Viimane vihkas mind nii väga ja võttis mu keha mõneks ajaks veel üle, sest tema enda keha vananes liiga kiiresti ja ta ei tahtnud surra," rääkis Elena, aga ühe spetsiaalse noa abil Katherine siiski suri, kuid jättis talle ühe vampiiriviiruse lahkumiskingituseks. Need ei olnud toredad ajad.

''Vampiir? Nad eksisteerivad?'' oli Lydia üllatunud, ta jaoks oli see tõeline üllatus, sest esimest korda oma elus kuulis, et tõesti vampiirid olemas on. ''Aga meil on Beacon Hillsis libahundid, ma olen siis banshee, veel on olemas kitsune ja werecoyote, muidugi muid tegelasi ka,'' rääkis Lydia ''aga ma kujutan ette, kui veider on kui avastad, et sul on teisik ja ta veel elab. Ma vähemalt seda ette ei kujutaks, kui peaksin avastama oma teisiku.'' Tõsi see oli, ta ei oleks endale teisikut isegi mitte tahtnud, eriti Elena juttu kuulates, kuidas tema oma ta keha üle üritas võtta.

"Minu kodulinnas küll. Ja siis on veel nõiad ja vampiiri-libahundi või vampiiri-nõia hübriidid. Üks neist ongi see, keda ma kohtasin," rääkis Elena, kuid temale olid jälle kitsuned ja libakoiotid võõrad. "Mis on kitsune?" küsis naine Lydialt, sest hetkel ei kujutanud ta oma peas isegi ette, millised need olendid veel olla võisid. "Ma olin ka šokeeritud, kui nägin, et mu poiss-sõbra eks näeb välja täpselt nagu mina, aga ta ilmus veel päriselt välja, et Mystic Fallsis segadust külvata ja minu elu ära rikkuda," rääkis naine edasi. Nüüd oli Katherine õnneks surnud ega rikkunud enam kellegi elusid, küll aga tegi seda Kai, kes on peaaegu sama hull kui Katherine... võib-olla hullem. "Me peaks su sõbrad kokku kutsuma ja neist imelikest siia sattumise lugudest vist joomismängu tegema," tuli Elena mõtte peale. Ta oskas lõbutseda, kui seda tahtis. Mystic Fallsis aga ei saanud ta seda eriti tihti teha, sest see tähendaks valvsuse kaotamist ja järgmisel hetkel kippusid siis kas tema sõbrad või ta ise ohtu sattuma.

''Kitsune on inim silmale mitte nähtavad või noh, nende aurat inimesed ei näe, ainult digitaalsetel piltidel ning läbi hundi silmade näeb neile iseloomulikku ja tulist aurat, mis kujutab siis endast rebast, kellel on suured kõrvad ja koon, nende silmad ka muudavad värvi teatud juhtudel, aga selle kohta ma nii täpselt ei tea,'' üritas Lydia midagi ja kuidagi kitsune olemust selgitada. Tema jaoks oli Kira lihtsalt just kui tule rebane. ''Kitsunel on lisaks kõigele teatud liigid ka veel oma korda, aga nendega ma ka nii kursis ei ole,'' lisas ta veel fakti, mis tal meelde tuli. ''No võin ka veel nii palju öelda, et olen korra sellise asjaga nagu nogitsune kokku puutunud ja lisaks ka veel hellhound,'' tuletas Lydia veel midagi Parrishile ja Stilesile mõeldes meelde. Tegelikult oli neil ikka igasuguseid elukaid seal linnas.

"Ühesõnaga inimrebased," võttis Elena Lydia sõnad kokku. See ei öelnud talle endiselt mitte midagi, sest naine ei teadnud, milleks need rebased suutelised on. "Loogiliselt võttes peaks põrgukoerad põrgu väravaid valvama, aga mis asi see nogitsune on?" tundis Elena veel huvi, sest Lydia mainis talle igasuguseid võõraid olendeid, kellega ta Mystic Fallsis kokku puutunud ei olnud. Võib-olla pidi ise mõni päev raamatukokku minema ja otsima raamatuid igasugustest olenditest, kes veel peale vampiiride, libahuntide ja nõidade olemas on, kui ta sellest imelikust linnast üldse leiab mingi sellise raamatu.

''Nokitsune on põhimõtteliselt siis kitsune, kes on läinud halvale teele,'' mõtiskles Lydia veidi, sest ta kohe ei osanud seda seletada, kellega tegu on, kuid siis hüppas selgitus siiski pähe. Teda isegi ei üllatanud Elena huvi selle kõige vastu, sest tõenäoliselt oleks ta ka nii uudishimulik olnud, kui Elena oleks maininud mõne tundmatu isendi nime, siis oleks ta isegi rohkem huvi tundunud. ''Oot, aga sa mainisid midagi nõidade kohta, teil on need ka seal olemas?'' tundis äkki Ly huvi.

"Okei, paha rebane," sai Elena Lydia jutust aru. Selliste olevustega polnud ta samuti õnneks kokku puutunud, aga hästi see ei kõlanud. "Jah. Mu parim sõbranna oli nõid. Ja siis on veel sellised nõiad, kes maagiat teistelt varastavad, sest muidu on nad võimeteta. Ühest ma juba rääkisin ja ma soovitaks sul temast eemale hoida. Ta on ohtlik," hoiatas Elena Lydiat Kai eest, kui nemad kuskil kokku peaksid puutuma. Elena oli üle läinud jalutamisele, sest oli juba Lydiaga juttu ajama jäänud.

''No, kui bansheedest rääkida rohkem, siis meie häälepaelad on teatud juhtudel nii võimsad, et võid olla lausa inimelule ohtlikud, seega ka ma olen ohtlik tegelane,'' sõnas Lydia nüüd jutu bansheede peale viies. See oli ka tõsi. Ta võis oma häälepaeltelt välja tuua sellist heli, mis võis hävitad ka kõige tugevama ja löögikindlama klaasi. Neiul oli ka sellega kogemusi olnud. Muidugi mitte otseselt, aga siiski. Samuti oli ta sellega ohtlik teistele bansheedele. Ta polnud iial enda võime peale nii mõelnud.

"Nii et sa oled põhimõtteliselt võimeline kellegi surnuks karjuma?" järeldas Elena Lydia sõnadest. Samas polnud Lydia talle praegu midagi teinud ja ta ei tundunud selline, kes meelega kellelegi liiga teeks. Ta tundus nii tore ja sõbralik ning meenutas Elenale mõnes mõttes isegi Caroline'i. "Sa ei taha kuskile sööma minna?" tuli Elenale siis mõte, sest kõht oli juba veidi tühi ja natukeseks võis lihtsalt maha ka istuda. Mitte et ta selles linnas nüüd nii palju ringi oleks käinud, et mõnda söögikohta teaks.

''Võib ka nii öelda,'' kehitas Lydia õlgu, sest tegelikult nii see ka oli, aga kasutas seda võimet üli harva ja väga suurel vajadusel. ''Mul kõht küll tühi ei ole, aga kohvi või midagi jooks küll,'' sõnas Ly Elena pakkumise peale kuhugi sööma minna. Samas nad olid tegelikult metsas suht sees juba, seega tuli neil teha ka jalutsukäik tagasi metsast välja. Selle ajaga võis vabalt kõht tühjemaks minna, aga eks seda näitab aeg.

"Siis sul on küll üks võimas anne," tõdes Elena, imestades endamisi, kas Lydia karjuks Kai ka surnuks. Igatahes kartis ta nüüd Lydia pärast vähem, kui too peakski selle hullu Kaiga kokku puutuma. Tüdruk sai end kaitsta, Elena aga mitte, sest nüüd oli ta inimene ja Kai oli tugevam kui tema. "Tead sa siin mõnda head kohta, kust süüa ja kohvi saab?" uuris Elena tüdrukult, sest tema väljas just söömas käinud polnud selles linnas.