Pilot

Pime mets. Kuu ja tähed valgustasid natuke, nii et oli aru saada, et see oli mets. Palju puid, you know.
Aga mida ta metsas tegi? Viimane mälestus, mis Stilesil oli, oli see, et ta lebas oma voodis ja suikus unne. Kas see oli uni? Või...
"Ega ometi jälle," pomises Stiles, kui oli end küünarnuki toel üles vinnanud. Ainuke "loogiline" seletus sellele, et ta jäi magama ühes ja ärkas teises kohas, seostus rebase vaimude, vaimuhaigla ja tobedate mõistatustega.
Tuhat mõtet keerles tema peas, kuni ta äkitselt märkas, et polnud üksi. Tema kõrval lebas inimkeha.
"Ma ju ei... Ma ei," pobises Stiles, lootes kõigest väest, et pigem valdab ta keha rebase vaim, kui et ta on kellegi endateadmata vagaseks teinud. Siis keha liigutas.

OT: Scott!! ja hiljem ehk Derek ka

Scott avas silmad ning tõmbas kätega üle näo. Järgmisel hetkel tabas teda aga mõistmine - ta küll kodus voodis polnud. Eelmisel õhtul oli Scott rahulikult magama läinud ja lootnud, et saab mõneks ajaks rahu. Segaduses vaatas ta ringi ning märkas siis kedagi teist enda kõrval. "Stiles!" hüüatas poiss ja ajas end püsti. "Kus me oleme?" küsis ta ning silmitses oma erkpunaste silmadega ümbritsevat metsa. See küll Beacon Hillsi metsa moodi ei tundunud. Vähemalt ei olnud ta üksi.

"Scott!" pahvatas Stiles. Ta rahunes silmapilkselt, kui nägi, et see oli tema parim sõber ja ta oli täiesti elus. Rahu kestis aga vaid mõnikümmend sekundit, kuni Stilesile meenus, et nad lebavad ikka veel tundmatu metsa samblavaibal.
"Ma arvan, et metsas," vastas ta sõbra küsimusele nende asukoha kohta, üritades varjata enda närvilisust. Ta tõusis püsti ja vaatas ümberringi, ent ühtegi hoonet läheduses ei paistnud.
"Scott," alustas ta, "kui palju me eile jõime?"

See polnud kuidagi loogiline. Aga samas, libahundid, kanimad, kitsuned ja see, et tema ja ta sõprade kamp veel koolist välja polnud kukkunud - Beacon Hillsis polnudki midagi loogilist.
Seega otsustas poiss asja kohe uurima hakata. Äkki jõuab veel hommikuks koju oma pehmesse voodisse.
Ta pühkis jalgadelt leheprahti ning surus käe püksitaskusse, otsides oma mobiiltelefoni, mille ta ka leidis. Ent kahjuks oli selle aku täiesti tühjaks saanud.
"Mis plaan meil on?" küsis ta Scottilt, kuigi tavaliselt oli tema suurim plaanide ja tagavaruplaanide ja tagavarutagavaruplaanide mõtleja. Aga hetkel olid nad pimedas metsas, tema telefoni aku oli tühi ning ta oli üpris nõutu.

Stilesi eeskujul kompas ka Scott oma pükse, ent tema ei olnud siia metsa kaasa võtnud midagi peale mõne sendi. Nendest ei olnud neile vist küll kuidagi abi.
Scott vaatas sõbrale otsa, tõmbas veidi õhku sisse ja lasi kuuldavale mõtliku: "Ummm...". Seejärel kratsis ta oma lõuga ja lausus küsivalt kulme kergitades: "Me otsime kodu üles?" Tegelikult polnud poisil aimugi, kuidas see täpselt välja nägema peaks. Ilmselt tuli lihtsalt metsas ekslema hakata, nagu ikka. Selles võõras metsas ei aidanud neid parasjagu kuidagi ka see, et Scott oli libahunt.

"Geniaalne!" hõikas Stiles pisut liialdatult ja patsutas enda parimale sõbrale õlale. "Ma tean, et see on natuke imelik," sõnas ta käsi püksitaskutesse surudes, "aga kas sa saaksid nagu... tead küll, noh... nagu... nagu lõhna üles võtta. Et kuhu poole meie kodud jäävad."
Ta osutas sõrmedega kõikvõimalikes suundades, sest temal polnud küll õrna aimugi. Lõpuks liikus tema pilk lihtsalt maapinnale.

Scott vaatas segaduses Stilesi poole, kui too ilmselgelt sarkastiline oli. "Mida?" küsis ta segadusega. Muud plaani ju väga olla ei saanud?
Scott noogutas sõbra idee peale. Mõte oli hea, ent seal oli üks "aga". "Stiles, see pole Beacon Hillsi mets," nentis noormees ning silmitses ümbrust. "Vaata neid puid," lisas Scott tundes end kordki veidi targemana, kui siis meenus talle tõsiasi, et Stiles ei saanud kottpimedas neid kuidagi vaadata. "Okei, igastahes, siin pole tuttavat lõhna." Poisi näole ilmus vabandav ilme, talle ei meeldinud olukorrad, kus temast kuidagi kasu ei olnud.

Stiles vaatas Scottile segaduses ilmega otsa. Pole Beacon Hillsi mets? Mida see tähendama pidi? Poiss avas suu, et midagi öelda, ent varasema tuhande mõtte asemel laiutas tema peas tühjus. Kukalt kratsides viis ta oma pilgu korraks sõbralt eemale.
"Scott," lausus Stiles ja tõmbas korraks kätega kergelt läbi juuste, tabades sealt ühe kuivanud lehe. "See on uni. Ma olen selliseid varemgi näinud, see on lihtsalt eriti reaalne." Poiss kortsutas lehe kokku ja lasi sellest lahti. "See on lihtsalt mõistusevastane. Ja muide, su selja taga on Slenderman."

Scott oli peaaegu uppumas oma mõtetesse olukordadest, kus ta ei saanud kasulik olla. Õnneks tõi Stiles poisi aga ruttu tagasi maa peale. Oma sõbra jutu peale oleks tahtnud Scott endale aga ühe korraliku litaka vastu laupa lüüa. 
"See ei ole uni, Stiles," lausus ta vastuseks ning üritas meenutada, kuidas oli ta varem seda oma sõbrale tõestanud. Seejärel tõstis Scott oma käe ning oli valmis koos noormehega sõrmi lugema hakkama. Stilesi viimane lause pani aga Scotti kulmud kerkima ning kutt keeras aeglaselt pea oma selja taha. "Oh..." tuli Scotti suust. Kas nad peaksid jooksma või... Enne, kui poiss oleks peas saanud mõtte lõpetada, jõudis tema ninasõõrmettesse aga Dereki lõhn.

Derek seisis metsas end vastu üht puud toetades. Ta oli juba tükk aega tagasi üles võtnud tuttavad lõhnad ning mööda metsa nende omanikke otsinud, teades ise liigagi hästi kellele lõhnad kuulusid. Kui Derek alguses lõhna üles võttis ei uskunud ta, et see päris on. Tükk aega mõtles ta, et kujutab asja endale ette. Kuid ometi, siin ta nüüd seisis, keset võõrast metsa, võõras kohas ning jälgis eemalt hääletult Scotti ning Stilesi oodates kuni teda märgatakse või kuni ta ise leiab, et on õige aeg endast märku anda.

Stiles vaatas kulmu kortsutades enda sõbra, kes hetkel talle selja keeranud oli, poole. Kui see polnud uni, siis oli natuke jamasti.
"Okei, kui see pole uni, kas me ei peaks siis neid paberilehekesi korjama või midagi? Päris piinlik oleks surra enne, kui ühtegi käes pole," kõndis poiss Scotti kõrvale. Nähes, et tema pilk on kinnitunud armsale Slendykesele, vaatas ta isegi sinnapoole, kuid ei suutnud sellise vahemaa ja valguse puudumise tõttu kindlaks teha, kes see võõras olla võis. Ta pöördus küsiva ilmega Scotti poole.

Scott vaatas Stilesi nagu too oleks segane. Nad ei olnud ju mingis Slendermani mängus. "See on Derek," mainis ta talle ning liikus siis tuttava mehe poole, eeldades, et sõber talle järgneb. 
"Derek, kus me oleme?" küsis Scott temalt, kui oli piisavalt lähedale jõudnud. Poiss poleks imestanud, kui see oleks mehe kätetöö olnud. Derek võis päris ettearvamatu olla, kuid millegi pärast Scott selles mõttes siiski veidi kahtles. Ta silmitses pimedas teist ning lootis vastuseid saada.