Kuutõbine

Ühel õhtul, üritas Octavia magama jääda, kuid und ei tulnud üldse ja nii vahtis ta lihtsalt mitu tundi oma koopa lage. Leidnud, et sellel pole enam eriti mõtet, tuli ta oma magamisasemelt hoopis püsti, pani jalanõud jalga ja läks hoopis kõndima. Ta jalutas mööda metsas olevat rada ning jõudis juba tuttava koha, järve äärde. Seal O aga seekord pidama ei jäänud, vaid läks veel edasigi, kuni leidis mingid varemed. Seal jäi ta seisma ning vaatas korraks neid varemeid, mõeldes, kas äkki annaks seal üles ronida, sest sealt oleks päris hea taevas säravat kuud vaadata ja lihtsalt olla. Ta jalutas ümber varemete, kuni leidiski koha, millest end üles vinnata ja siis juba edasi kõrgemale ronda. O ei roninud küll päris kõrgele, aga siiski leidis ta keset neid varemeid koha, kus maha istuda ning taevas nii suurena tunduvat kuud vaadata. Võib-olla oligi liiga vara veel magama minna.

Spoiler:

OT: Scott

Scott ei saanud kuidagi und. Ta oli leidnud Malia ning sattunud kokku ka Aideni, Lydia ja Derekiga. Lisaks oli tal ka Stiles. Hoolimata kõigist, tundis kutt enda õlgadel rusuvat vastutust. Scott pani tihti end meeletu koormuse alla, ise seda eriti tähele panematagi. Nii ka nüüd. 
Noormees oli otsustanud metsa jalutama minna, et pea klaarimaks saada. Veidi aega kõndinud, jõudis ta omadega varemeteni. Aiden ja Lydia olid seal maa all ühe korraliku seikluse läbi elanud ning seega teadis noormees sealt hoiduda. Silmitsenud veidi lagunenud kindlust, jõudis Scott otsusele.
Kutt kõndis lähima müürini ning oli hetkega üleval. Natukene taaskord ringi vaadanud, asus ta lihtsalt ühes suunas liikuma, et endale mõni mõnus koht leida. Tehes aga üht järjekordset sammu, suutis Scott kogemata ühe vana klaaspudeli liikuma panna, mis omakorda kukkus vastu maad kõva klirinaga kildudeks. "Oih." Ettevaatlikult vaatas ta ringi ning lootis südamest, et oli selles kohas üksi.

Octavia oli väga oma mõtetes, kui kuud vaatas, aga mingi pudeli klirin pani tüdruku heli suunas vaatama ja taas oli tal tahtmine oma mõõk välja tõmmata, kuna ta ei teadnud, kes seal on ja kas tema võimalik seltsiline kujutab endast ohtu. Kohe ajas ta end püsti ning asus ettevaatlikult ronides ümbrust uurima, lootes leida selle, kes talle ehk seltsiks tuli või midagi. Lõpuks kohtaski ta ühte noort poissi, kes tundus vaat et isegi noorem kui O ise. "Tõsiselt?" oli see küsimus rohkem O-le endale mõeldud, kuigi tema rohelised silmad olid poisil. "Kes sa oled?" küsis ta siis.

Scott oli juba peaaegu veendunud, et saab üksindust nautida, kui kuskilt nurga tagant aga võõras naine välja ilmus. Noormees ei osanud talle vanust pakkuda, ilmselt oli tal mõni aasta rohkem kukil kui poisil endal. Neidise esimene sõna pani Scotti kulmud kerkima. Ilmselt ei olnud ta siin just oodatuim inimene. 
"Scott," vastas poiss võõrale ning silmitses ümbrust, tahtmata tollele neiule liiga kauaks silma vaatama jääda. Ta nägi välja veidi metsik, seega eeldas Scott, et tüdruk võib vabalt ettearvamatu olla. "Ja sina?" otsustas poiss pärast lühikest sisemist võitlust vastu küsida. Igasugune uus tutvus võis aidata neil siit linnas kiiremini minema saada.

Kui poiss Octavia küsimusele vastas ning neiu enda kohta uuris, ei näinu O temas ohtu. Kõigest üks seiklushimuline teismeline poiss, kes samuti turnima oli tulnud... või isegi jooma, kui mingi pudel juba klirises. "Octavia," ütles neiu lõpuks oma nime. Kui ta enne oli rohkem kaitsvas olekus, siis nüüd enam mitte, ehkki oma valvsust ta võõra poisi suhtes siiski ei kaotanud. "Oled sa keegi kohalikest või olid ka ühel päeval lihtsalt siin?" uuris ta siis, sest kui poiss oli kohalik, võis ta midagi sellest linnast veel teada.