Oh my Lydia

Lydia lihtsalt seisis uksel ja jälgis hetkeks Aideni tegevust, kuid ühel hetkel jõudis talle kõike kohale ning ta surus käed suule ja telefon, mis oli hetk tagasi ta käes olnud oli nüüd põrandal taskulambiga maa poole, mis tähendas, et kõiki ruume täitis pilkane pimedus. Neiu vaatas veidi eksinult ringi, sest ta ei kujutanud ette, kas Aiden võis kuhugi poole kõndida või mitte. Ta taganes veel uksest ning täpselt vastu kivist seina. Surnud igapäev ei leidnud, eriti sellisest kohast ja sellises olukorras. Teadmatus linna kohta ja selle, kas teised on kuskil siin või mitte ning nüüd see, mis järgmiseks?

Aidenil läks paar sekundit aega, kui tema silmad kottpimedusega ära harjusid ja ta jälle nägi. Ta pööras pea Lydia poole ning märkas, et too oli taganenud vastu seina. Aid ajas end taas püsti ja lähenes neiule. "Oota, ma korjan kohe su telefoni üles," lausus ta rahulikult, üritades samal ajal leida, kuhu Ly selle pillanud oli. Lõpuks Aiden märkas seda ning samal hetkel, kui ta kummardus seda üles võtma, pind noormehe all hakkas liikuma. Kutt jättis Lydia telefoni kus kurat ning hüppas eemale. Sinna, kus Aid just seisnud oli, ilmus nüüd mingisugune auk. Noormees lähenes ettevaatlikult sellele ja vaatas alla. Käik oli üsna kitsas ning läks otse alla, sinna sai mööda redelit. Põhi ei paistnud, sest see oli isegi Aidi silmade jaoks liiga pime. Küll järgnes pea kohe aga telefoni purunemise heli. Lydia kallis semu oli samuti alla lennanud. "Me peaks siit küll ruttu lesta tõmbama," lausus Aiden.

''Ma ei näe mitte midagi,'' kostis Lydia ainult Aideni sõnade peale, sest tegelikult see oli nii. Tema jaoks oli siin kott pime, kuidas ta ka ka silmi ei kissitanud või ei pingutanud, mitte midagi. Sel hetkel oleks olnud tore selline nägemine nagu Aidenil või Scottil. Sellegi poolest andis neiu endast parima ja hakkas mööda seina äärt edasi liikuma, sest tee oli siia siiski pähe jäänud. ''Aiden, siin pole enam väljapääsu,'' oli Lydia ehmunud, kui ta oli pika maa maha kõndinud ja loogiliselt peaks kuskil valgus paistma ja olema trepp, aga tema ees oli täielikult puhas sein, millest üks osa oli veidi teistsugune, kuidagi puhtam, nagu oleks see sinna tekkinud.

Aiden silmitses seda kahtlast käiku ning surnukeha. Lydia sõnade peale pööras kutt aga järsult pead. "Mismõttes?" sõnas ta ning märkas, et ust ei paistnud enam. Enam-vähem mälu järgi liikus kutt sinna, kus värskelt oli uks olnud ja libistas kättega mööda kiviseina. Mis kuradi jamasse nad end nüüd mässinud olid? Aid urises ning virutas seejärel kogu jõuga vastu seina. Ei midagi. "See ei ole võimalik," pomises Aiden enda ette ja lõi uuesti. Ning uuesti. Ja uuesti. Lõpuks andis kutt alla ja silmitses oma verist kätt. Hea, et Lydia ei näinud pimedas tema meeleheitlikku olukorda. Aid liikus veidi edasi ja proovis veel mõnes kohas kasvõi väikest auku tekitada, kuid see ei õnnestunud. Seejärel asus noormees ringi käies otsima muid võimalusi. Keset ruumi lebav surnukeha oli hetkel unustatud.

Lydia oli tõenäoliselt sama segaduses, kui Aiden, sest ta tundis kuidas selle koha koridore täitis pinge ning matsud vastu kiviseina andsid märku Aideni ärritusest. ''Aiden lõpeta,'' sõnas Lydia äkki ja üllatavalt valjult, sest ta hääl kajas talle igalt poolt vastu. Hetkesel juhul polnud erilisi valikuid, üks kas tuiata mööda koridore ja leida lootust väljapääsuks sealt või see salapärane käik, mis maa alla viis ning kuhu oli ka tema telefon oma hinge jätnud. Lydiale meenus surnu, kuid üritas selle siiski peast pühkida.

Aiden peatus järsult, kui Lydia seda lausus. Ta tegevusel polnud tõesti enam mõtet. Kui noormees oli kõik võimalikud nurgad läbi käinud, jäi ta lõpuks kergelt hingeldades tüdruku ees seisma. "Siit ei saa mitte kuskile. Ainus võimalus on alla minna," lausus ta ning vaatas pimedas Ly'le otsa. Ta teadis, et tüdruk ei näe pimedas hetkel peale Aidi siniste silmade midagi. Noormees oleks hea meelega ainsana alla läinud, ent ta ei saanud Lydiat ka sinna üksi koos laibaga jätta.

Kui Aiden mainis tõsi asja, et neil pole muud võimalust, kui minna tundmatusse kohta ja loota, et seal neid mingi jama ees ei oota, taaskord. Niigi oli halb otsus tulla siia, kus nad praegu seisid. Lydia teadis vähemalt nüüd kus kutt viibis, sest tema sinised silmad särasid vastu, see isegi pakkus nalja, sest silmad oleks justkui ise kuskil hõljunud, aga hetkel polnud aega lõbuks ja najaks, kuidagi tuli siit välja saada. ''Lähme alla,'' vastas Lydia ja vaatas ainiti Aid'i silmi.

Aiden võttis Lydia käest kinni ning viis ta enda juhatusel käigu juurde. Ta kükitas koos neiuga ning viis siis Ly käe redeli ääre juurde. "Ma lähen ees," sõnas Aid ning asus alla ronima, hüppamisega ta igaks juhuks kohe ei riskinud. "Ole ettevaatlik," mainis kutt veel neiule ning kui tundis lõpuks ometi enda jalge all lähenevat maapinda, lühendas vahemaa kerge hüppega. Seni kuni Lydia loodetavasti ettevaatlikult alla ronis, lasi Aiden oma pilgu ringi käima. Ta silmitses eemal midagi tõrviku taolist ja haaras selle omale kätte. Nüüd oleks vaja midagi, et see põlema saada. Järsku meenus Aidile, et talle oli taskusse jäänud tulemasin. Kutt võttis selle kiirelt välja ning üritas seda põlema saada. "Tühi kurat." Aiden proovis veel mõned korrad ning lõpuks sai ta sellest imeväikese leegi välja. Õnneks oli see piisav ning tõrvik süttis heledalt põlema.

Lydia kuulas Aideni juhiseid ja jäi trepi juurde ootama, kui tundus õige hetk hakkas ta alla ronima. Mingi hetk kuulis ta matsu, ilmselt Aid sai aru, et all on maapind ja oli hüppega teed lühendanud. Tema loomulikult jätkas teed alla mööda redelit ja kui jalad lõpuks maapinda puudutasid tundis ta kergendust. Ta astus paar sammu ning tundis, siis midagi enda jalge all. Maha kükitades ja selle üles võttes mõistis, et see on tema telefonist mingi osa. ''Ma leidsin osa oma telefonist,'' sõnas Ly kerge muigega ning nägi kuidas Aid suutis kuidagi õrna valguse neile tekitada. Asi seegi.

Kui Lydia oli turvaliselt all, tundis Aiden kergendust. Ta liikus tõrvikuga neiu juurde ja ulatas selle talle.  Tema õnneks oli viimane suur ning tundus ka täis, seega pidi seda veel tundideks jätkuma. Lisaks valgustas see peaaegu terve ruumi ära. Aid tegi parasjagu järjekordse sammu, kui tema jalge alt kostis krõksatus. Kutt vaatas kiiresti alla ning avastas, et oli kellegi luu jäänuse pooleks astunud. Veidi eemal seisis ka pealuu jäänuk. "Väga kaunis," märkis ta ning vaatas edasi, uudishimulikult uurimas kohta, kuhu nad nüüd sattunud olid.

''Aitäh,'' kostis neiu, kui noormees talle tõrviku ulatas, mis ruumi täielikult valgustas. Ümber ringi vaadates, märkas Lydia, et redel seinast väga kaugemal ei olnudki, lihtsalt alla minnes tundus seda, ette vaadates, aga oli suur ruum, maas igast jäänuseid ja see meenutas veidi vanikongi või mõnda üli salajast käiku äärmisel juhul, lisaks viisid ruumist välja 4 erinevat ust. Ettkujutus, kust kuhu saab oli nulli lähedane, kui siiani oli tee seiklus olnud. Lydia sammus ruumis edasi ja vaatas jäänuste poole, mille Aiden just puruks oli astunud, ta krimpsutasin nina, see tekitas küll kõheda tunde. Edasi liikudes silmas ta ruumi ning midagi muud erilist siin silma ei jäänud, kui üks pudust lagunev laud seina ääres ning mõned ämbliku võrgud, mis tundusid loogilised. Neiu astus aga ühe ukse juurde ning vajutas alla ukse lingi, veidi lükates tõi see kuuldavale jubeda krigina.

Aiden kõndis ringi ning peatus lõpuks ühe seina juures. Keegi oleks seda justkui üle värvinud. Kutt tõmbas küüntega mööda seina ja seda veel paar korda. Siis mõistis ta, mida keegi varjata üritas. Värvi alt paljastus taaskord verd. Aid jättis oma tegevuse pooleni ning pööras oma tähelepanu hoopis taaskord Lydiale. Tüdruk oli parasjagu ruumi teises otsas avamas üht neljast uksest. "Mis seal on?" küsis ta uudishimulikult ja lähenes Ly'le, sest tüdruku käes oli valgus.

''Ma ei tea, see käib raskelt lahti,'' pomises Lydia ning lükkas tugevamalt lahti ning seda nii õnnetult, et lõpetas ruumi põrandal käpuli. Õnneks ta suutis säästa tõrvikut ning see viga ei saanud, samuti põles valgus selles edasi. Ly kergitaks korraks tõrvikut, et näha, mis ruumis on. Tema jälestuseks meenutas see sellist nagu eelmine, mis üleval oli olnud. Õnneks polnud see kord aga kuskil tema nina ees või vaateväljas surnut. Mis koht see selline oli?

Aiden oli Lydia poole appi minemas, kuid tüdruk jõudis juba kukkuda. Kutt oli hetkega seal ning aitas tüdrukul püsti tõusta. Aid vaatas samuti ruumis ringi ning mõistis, et siit nad ilmselt midagi kasulikku ei leia. Väljapääsu ei tundunud seal küll olevat. "Tahad igaks juhuks siin ringi vaadata või vaatame teised ka üle?" küsis ta Lydialt, ise ukse juures püsides. Ta ei tahtnud, et peaks jälle kuskile taha lõksu jääma ning enam ei pruukinud pääsu olla.

''Ei taha,'' kostis Lydia, kui Aiden uuris selle kohta, kas neiu tahab ringi vaadata. See ruum oli selleks liiga jõle. ''Aitäh,'' tänas ta Aid'i kui too oli ta püsti aidanud ja astus ruumist välja silmates korra oma pükse, mis olid nüüd põlvedelt mõnusalt mustad, aga mis seal ikka. See oli nende jaoks juba hetkel kõige väiksem probleem. ''Ma parem enam uksi ei vali,'' ütles neiu nüüd noormehe poole vaadates ''ma valin alati nii valed.''

Aiden saatis Lydia poole flirtiva naeratuse, kui too teda tänas. Tagasi esialgses ruumis, liikus kutt järgmise ukseni. See oli tabalukuga kinni, ent ei pidurdanud teda kuidagi. Aid pani sellele ühe matsu ning järgmisel hetkel vedeles katkine tabalukk põrandal. Noormees avas ukse ja tema ninna jõudis õõvastav lõhn. Saanud silmadega veel kiire kinnituse, sulges Aiden ukse kiiresti ning pööras ümber. "Seal ei olnud kohe kindlasti väljapääs," lausus ta vaid Ly'le ning liikus üle ruumi järgmise kahe ukse suunas. Kes iganes siin ka ei toimetanud, pidi see üks jõle sarimõrvar ikka olema. Aid eelistas juba Lydia heaolu pärast siit kiiresti minema saada. Avanud järgmise raske ukse, paistis kuti ees nüüd üks pikk käik edasi. "Lähme?" küsis ta neiult.

''Ehk peaks igaks juhuks selle viimase ukse ka üle vaatama?'' pakkus Lydia enne, kui ta jaatava vastuse annab sellele, et nad kolmandast avatud uksest sisse läheks. Ly kõndis Aidani juurde ja vaatas pimedat koridori, mida nüüd valgustas veidi tüdruk käes olev tõrvik. ''Või mis sa arvad?'' vaatas ta nüüd Aidi poole, lootes, et ta siiski temaga nõus on. Alati pidi kindel olema ju kõikides võimalustes.

"Kuidas soovid," lausus Aiden ning liikus neljanda ukse juurde. Ka see oli haleda tabalukuga kinni, kuid juba loetud sekundite pärast tõmbas kutt ukse lahti. Ta ootas, et Lydia lähemale tuleks ning nad ruumi silmitseda saaks. Seal olid kõiksugu tööriistu, võtmeid, lukke ja muud kraami. Aidi pilku tõmbas aga miski muu - hooletult vedelv püstol. Noormees haaras selle omale kätte ning kontrollis salve. See oli täis. Kavala muigega oli see peagi juba Aidenil ära pandud, et ta selle kaasa saaks võtta. Kulub alati marjaks ära. Kui noored olid uudistamise lõpetanud, liikusid nad taas käigu juurde. Turvalisuse huvides otsustas kutt taaskord ees minna.

''Milleks relv?'' küsis Lydia Aidenilt, kui too selle igasugu asjade seast võtnud oli. Teda isegi veidi hirmutas see tööriistade ja asjade valik, mis siin ruumis olid. Saest kruvikeerajani ja kõige suuremast noast kõige väiksemani. Neiu järgnes Aidenile, kui too ruumist väljus ja samuti enne pikka koridori astus. Ly'd üllatas Aideni kaitsev ja kindlameelne käitumine - igasugustesse kohtadesse või vähemalt paljudesse nüüd oli ta läinud ees ja alati oli ta tüdrukut enne abistamas, kui see ise isegi reageerida millelegi jõudis. Lükates selle mõtte kõrvale silmitses ta seinu, mis olid täpselt samasugused nagu mujal, aga nägid isegi üllatuseks veidi paremad välja, mitte nii samblased, samuti polnud kopitus hais nii tugev, aga õhk samas eriti hea ei olnud. Nad olid ilmselt päris sügaval maa all ja see oli siin ilmselge.

"Lihtsalt lõbu jaoks," vastas Aiden mängleva muigega. Ega need relvad just eriti tihti tema kätte ei sattunud, seega tundus püstol igati heaks semuks selles igavas linnas. Või kuivõrd enam just igavas, arvestades, mille nad just Lydiaga avastanud olid. Aidile ei meeldinud, et käik niivõrd kitsas oli ja lisaks sellele ka üsna madal, mistõttu ta oma peaga ettevaatlik pidi olema. 
Nad kõndisid mööda tunnelit kaua ning kutt muutus üsna rahutumaks. Kas möödas oli kõigest kakskümmend minutit või isegi juba tund sellest ajast, kui nad käiku sisenesid, seda Aiden ei teadnud. Lõpuks tabas tema kõrv aga veidrat häält. Tundus nagu kohin. "Kuskil siin on vesi," lausus noormees, sest maa-aluste jõgede tekitatud hääl sarnanes tema kuuldule. Mida rohkem nad edasi liikusid, seda tugevamaks see muutus. Peagi saigi käik otsa ja nende ees mitmekümne meetri sügavusel voolas üks meeletult kiire jõgi. Aiden silmas teisel seinal redelit, mis kuskile üles viis. Ilmselt sai sealt ka välja, kuid enne tuli ületada see vahe. "Mis sa arvad, kas sa hüppad selle maa ära?" uuris ta Lydialt ja näitas käega vahe poole, mis tundus olevat veidi üle kahe meetri laiune. Kui tüdruk vastu redelit ei maandu, on ta sama hästi kui surnud.

Lõpuks kui nad olid koridori lõppu jõudnud oli Lydial nii jaks kui ka tahtmine millegi ekstreemsega jälle kokku puutuda otsas, kuid neid ootas ees hoopis hüppamine, siis Ly lihtsalt ohkas selle peale. Ta teadis, et tal valikut ei olnud, ta pidi hüppama, olenemata hirmust seal samas vees lõpetada, samuti jaksust, mis tal otsas oli. Nad olid tõenäoliselt juba tunde selles ehitises ringi tuuseldanud ja mitte midagi muud kui nüüd see hüpe. Kuradi hüpe! ''Ma ei tea, ma arvan, et parem oleks, kui sa ees läheks,'' sõnas neiu Aidi poole vaadates, lootuses, et too sellega nõustub. Ta vaatas korra jõe poole ja siis uuesti redelit - kindel oli see, et vees ta lõpetada ei tahtnud.

Aiden noogutas ning oli hetkega teisel pool ja redelil. Kutt vaatas korra üles, kuid ei saanud päris täpselt aru palju neil ronida on. Olid nad siiski üsna sügavale maa alla sattunud. Eelkõige lootis Aid, et tüdrukul jaks otsa ei saa. "Peaksid ilmselt tõrviku ka kustutama," lausus kutt. Seda siis vastu kiviseina või alla jõkke. "Võta hoogu ja keskendu," manitses ta veel Lydiat enne, kui too hüppama hakkas. Redelipulgad oli veidikene niisked ning selle tõttu ka libedad, seega oli Aiden valmis tüdrukut iga hinna eest ka püüdma. Väljapääs oli nii lähedal.

Lydia viskas tõrviku vabalt jõkke ning silmitses uuesti redelit samas mõttes Aideni sõnad kajamas, mida ja kuidas teha. Neiu astus paar sammu taha poole, et hoogu võtta ning hüppas haarates redeli teisest pulgast, ta oleks tõenäoliselt ilusti saanud, aga kõik käis sama kiiresti kui hüpe ja näpud hakkasid kohe redeli pulgalt maha libisema ning võimalust end üles poole vinnata ei olnud. Ta lootis nüüd kas Aidenile või pidi ta ükshaaval kõigiga hakkama hüvasti jätma, sest kui ta vees maandub on juba hilja sellega. Ta andis endast parima, et vastu pidada, kuidagi ei olnud võimalik käsi rohkem pulga ümber saada.

Kui tõrvik oli läinud, valitses ruumis ka üsna korralik pimedus, seega võis Lydia hüpe kergelt untsu minna. Aiden jälgis teda keskendunult ning kohe, kui märkas tüdruku täbarat olukorda, võttis ühe käega tema kaenla alt kinni ja tõmbas tüdrukut üles nii, et too sai jalad pulgale toetada. Kui Ly turvaliselt redeli küljes oli, lasi Aid ohke välja. Tal polnud ammu millegi peale süda niimoodi puperdama hakanud. Neiust ilma jäämine oli küll viimane asi, mida ta soovis. "Ole nüüd ettevaatlik, meil tuleb pikk ronimine," sõnas Aiden ning hakkas üles poole minema. Talle oli see kerge, kuid Lydia pidi leppima pimedas kompamisega. Lõpuks tundus kutile, et lagi on lähedal. "Jõuame vist lõppu," mainis ta ka tüdrukule ja peagi katsusidki ta käed midagi. Nüüd oli tal küll kogu jõudu vaja, et see raske metallitükk väljapääsu tõkestavast avast minema lüüa. Aid otsis mõtetest midagi, mis teda vihale ajaks ning see omakorda tema jõudu suurendaks. Endas tugevuse leidnud, virutas ta täie jõuga vastu metalli ning see lendas kaugele eemale. Kutt vinnas end välja ja sirutas seejärel käe alla, et ka Lydia üles tõmmata. Vahepeal oli väljas juba pimedaks läinud, vaid kuuvalgus aitas pimedas näha.

Lydia tänas südamest Aid'i mõtetes, et too teda aitas, sest vot siin ta küll oma elu jätta poleks tahtnud. Neiu jälgis hoolega kuhu ta oma käe ja jala paneb seega oli ta Aiden'ist veidi aeglasem üles ronija, kuid sellest hoolimata jõudis ta peagi tippu ja sai vastu võtta noormehe käe, mis ta sellest maa alusest urkast välja tõmbas. ''Aitäh,'' sõnas Lydia tänulikult Aid'i poole vaadates ja samas potsatas ise kohe maha istuma, et veidigi endale puhkust anda. Selle rändamise ja kogemusega tuli ausalt väimus peale ja pealegi kui taevasse vaadata selgus, et oli käes ka öö, mis tähendas, et nad olid kindlasti pool päeva, kui mitte rohkem seal all rännanud. Kuskilt ei saanud ka vaadata kuupäeva või kellaaega, kui just Aidenil ei juhtunud käepärast kella või telefoni olema.