Aiden tundis meeletut soovi siit kolkast minema saada ning käis seetõttu kõikvõimalikud kohad läbi, et mingitki vihjet saada. Kutt oli parasjagu läbimas vanalinna pisikest vahetänavat, kui kuulis kedagi justkui appi karjumas. Hoolimata oma iseloomust ei saanud Aid sellele siiski reageerimata jätta. Veidi ringi vaadanud, märkas kutt kõrgemal üht pisikest avatud akent, kust hääl tundus kostvat. Sealt ei oleks ta mingil juhul läbi mahtunud ning veel vähem soovis noormees tähelepanu äratada sellega, et proovib seina puruks lüüa. Aiden liikus edasi kuni leidis lõpuks eeldatava sissekäigu. Selle uksele oli kleebitud silt nimega "Viimne puhkepaik". Kõlas huvitavalt. Aidi õnneks oli uks lahti ning noormees astus sisse. Ruumis ei paistnud aga kedagi, seetõttu keskendus ta helidele, ehk karjub too keegi veel. Mõne sekundi pärast märkas Aiden üht ust, kuid see oli vastupidiselt eelmisele lukustatud. Olles üsna kindel, et hääl oli kostnud just selle tagant, lõi kutt otsustavalt ukse maha. Tema silme ees avanes üsna suur hämar ruum, mis oli põhimõtteliselt kirste täis topitud. Tundub, et selles linnas saavad päris paljud surma. Aidile meenus hiljutine insident Lydiaga, kus nad olid samuti surnud inimese leidnud. "Kas siin on keegi?" küsis Aid siis valjult, lootes leida abivajajat.