Niisama mänguväljakul

Hanna istus niisama ühel kiigul ja kiigutas seal end. Neiul oli igav hakkanud ning see tõttu ta oli siin. Peale tema ei olnud siin enam kedagi. Kell oli kuskil 8 paiku õhtul ja ta ei teadnud kuhu ta täna ööseks läheb kuna ausalt öeldes ta üritas ikka sotti saada, miks ta on siin linnas. Ta ei saanud endiselt aru, mis toimub. Ta kiigutas end seal kiigul ning oli üsnagi oma mõttetes ning ei märganud enam, mis teised tema ümber teevad.

OT: Elena. Ma tean, et pole just kõige parem.

Kuna Elena oli mõistnud, et sellest veidrast linnast pääsu ei ole ja Mystic Fallsi ta ilmselt tagasi ei saa, ei jäänud temalgi muud üle kui end sisse seada ja siit mõni sõber leida. Ühe toreda inimesega oli ta juba kohtunud ja temaga jääks naine isegi suhtlema. Ühel õhtul jalutas ta aga lihtsalt linnas ringi, et kas või raamatukogugi leida, ent jõudis kuidagi mänguväljakule, sest seal oleks hea teha peatus ning kirjutada oma päevikusse. Eelmisel korral rikkus Kai selle ürituse ära, aga ehk sellel korral ei põrka nad uuesti kokku. Jõunud kiikedeni, märkas ta seal istuvat blondiini ning mattis päeviku kirjutamise mõtte kohe maha. Imelik oli lihtsalt kellegi kõrval kirjutada, eriti kuna Elena eelistas seda teha omaette olles. "Jahe õhtu, kas pole?" alustas ta blondiiniga hoopis juttu, kui tema kõrval olevale kiigele istus.

Spoiler:

Hanna oli oma mõttets ning ei pannudki tähele, et keegi istus tema kõrval olevale kiigele kuni see isik rääkis temaga. Neiu vaatas enda kõrval oleva isiku poole. See oli naine, kes ei saanud eriti palju vanem kui tema olla samas võis välimus ka petlik olla. "On jah suht jahe õhtu," mida ta nõustuma sellega. "Mis sind siia mänguväljakule toob?" küsis ta siis midagi suvalist.

"Uudishimu," vastas Elena blondiini küsimusele ning kiigutas end tasakesi. "Ma küsiks sinult sama," esitas ta blondiinile küsimuse, mõeldes, kas ta on kohalik, kes niisama mänguväljakule aega veetma on tulnud või on tema ka mingil imelikul kombel selles linnas ja hulgub nüüd ringi, et selle kohaga tutvuda ning üritada sotti saada, mida see koht endast üldse kujutab.

"Enamasti uudishimu ka," lausus ta vastuseks kuna see oli juu siiski tõsi. Selles linnas oli midagi kummalist. Ta ei saanud kuidagi linnast lahkuda kuigi sooviks minna tagasi oma kodulinna ja oma sõpru uuesi näha. "Ma olen muidu Hanna," otsustas ta end tutvustada.