Dear diary...

Kui Elena ei üritanud parasjagu sotti saada, miks ta siin linnas on ja kuidas siia sattus ja kuidas minna tagasi Mystic Fallsi oma sõprade juurde, käis ta linna peal ringi, kuna üht-teist pidi veel koju võtma, et oleks süüa ja Elena endal hinge sees suudaks hoida. Ta arvas, et ta uinak jääb Kai tõttu pikemaks, aga nii see siiski ei läinud, kuigi selle arvelt pidi Bonnie surema. Mõned päevad tagasi oli Elena soetanud endale päeviku, et sinna kirjutama hakata, sest selles kohas oli iga päeva kohta midagi kirjutada ning naisel oli selle kõigega seoses nii palju segaseid tundeid. Võis ju üritada end sisse seada, aga jääda ta ei saanud. Tuli leida väljapääs...

Ühel kenal õhtul, kui päike loojumas oli, läks Elena parki, et maha istuda ning enda käekotist päevik ja pastakas välja võtta, et alustada järjekordset sissekannet tänasest päevast ja sellest, kuidas kõik ikka nii segane on. Kuidas pääseda tagasi Mystic Fallsi? Ta oli mitu rida kirja saanud, kui naine alles siis taipas, kui jahedaks läinud on. Päike oli juba ammu loojunud ning hakkas juba hämarduma, ent oli veel piisavalt valge, et Elena näeks oma sissekande lõpuni kirjutada.

Spoiler:

OT: Kai

Kai oli siin kummalises linnas olnud juba paar päeva, ehk isegi nädal, kes seda enam teab. Kuna linnas on peale tema veel teisi inimesi, ei tunne ta ennast nii üksikuna ja aeg lendab kiiresti. Mehe lemmikkohaks oli muutunud park, sealt liikus läbi palju inimesi ja sealt oli kõige kergem omale saak leida. Sel õhtul oli aga olukord teine, tal polnud toitu vaja vaid tal oli lihtsalt igav. Sellepärast otsustas Kai tulla parki jalutama, mitte just kõige põnevam tegevus. Mees kõndis pargis ringi kuni talle jäi silma üks neiu, kes istus pargipingil. Too oli kohutavalt Elena Gilberti sarnane, selle neiu kelle Kai igaveseks magama pani. Või vähemalt nii kauaks kuni Bonnie sureb. Kaval plaan võimis. Nüüd oli tal mõtteis ka järgmine plaan. Parker tegi väikese nipsu ning Elena päeviku leheküljed hakkasid iseenesest lappama. See oli asi, mida tuul kindlasti teha ei saanud.

Elena oli oma lauset just lõpetamas, kui tema päeviku lehed äkki iseennast lappama hakkasid. "Mida ku..." hakkas naine just ütlema, enne kui oma pruunid silmad tõstis ja märkas, et see oli Kai, kes teda segama tuli. "You gotta be kidding me," lausus ta siis oma pettumust selgelt väljendades. Mida Kai seal tegi? Oli Elena vahepeal ise surnud ja mingisse imelikku vanglamaailma sattunud? Ei, see ei saanud olla, sest siis peaks ta pidevalt ühte ja sama päeva läbi elama, aga siin ei tundunud see just nii olevat.

Kai vaatas ja ootas Elena reaktsiooni. Lõpuks sai ta selle ka kätte ning naeris. Oi, kuidas see tegi talle nalja. Kunagi pole ta öelnud, et tal on hea naljasoon. Kui neidis oma pilgu tõstis, lehvitas Kai talle. Kai tegi paar kiiremat sammu ning ta oli viuhti Elena kõrval. Pool vampiir juu siiski. "Küll on ikka hea vanu sõpru näha," lausus ta muigega,"pead ikka päevikut, kui armas." Tegelikult pole Parker kunagi arusaanud inimestest, kes päevikuid pidasid. Mis see sulle ikka annab. "Mul oleks peaaegu läinud meelest küsida, kas oli hea uni?" Sai ju lõpuks nii pikalt magada ega pidanud millegi pärast muretsema. Mida veel tahta.

Elenale see küll väga nalja ei teinud, et Kai teda seganud oli. Pigem tahtis ta teada, miks kuradi pärast ta just Kaiga siin kokku pidi jooksma. Kas tema oli nende siia sattumise taga? "Me ei ole kunagi sõbrad olnud," lausus Elena, kuigi tõsi oli see, et liitlased olid nad küll, kuni Bonnie Kai järjekordsesse vangimaailma jättis ja viimane sealt ka minema pääses, et Alaricu pulmad ära rikkuda. Järgnevale ei hakanud Elena vastamagi, kuigi oma mõtetes saatis ta Kaid täiega põrgu. Ta lihtsalt ei tahtnud seda välja näidata, sest seda Kai tahtiski - Elenat provotseerida. "Mul on ka üks küsimus," pöördus naine nüüd ise Kai poole. "Kas meie siia sattumine oli ka sinu kätetöö?" esitas ta siis oma küsimuse. Elena poleks absoluutselt üllatunud, kui Kai selle taga on.

Tavaliselt inimesed ikka rõõmustavad, kui Kaid näevad. Nad hakkavad kohe karjuma ning jooksevad eest ära, nii õnnelikud inimesed. "Ära ütle nii, haavad mu tundeid veel," lausus ta kurva häälega ning tegi kurba nägu. Mingeid tundeid mehel tegelikult ei olnud, vähemalt mitte positiivseid. Pulmad olid ka üritused, mis mehele ei meeldinud. Liiga palju õnnelikke inimesi. Kõige hullemad on aga sünnipäevad, need on jubedad. "Ma kuulan huviga," lausus Kai õhinaga ning jäi Elenat suurte silmadega. Kuulnud aga naise küsimust, hakkas Parker naerma. "Oh kallike, kui mina oleks selle maailma loonud, poleks ma ennast siia saatnud," sõnas mees kerge naeruga. "Samas, kui nüüd järele mõelda pole see halb idee, aga ei, mina seda ei teinud."

"Nagu sul olekski mingid tunded," lausus Elena teravalt. Miks Kai ei võinud teda lihtsalt rahule jätta? Kui Kai tema küsimuse peale ainult naerma hakkas, kortsutas naine kulme, kuid ta ei tahtnud hästi uskuda, et Kai selle taga ei ole. "Miks ma peaksin sind uskuma?" küsis ta. "Sa ikka tead, et siit pole kuidagi võimalik välja pääseda? Tundub üsna sinu moodi," lisas ta siis. Ta võiks samas Kailt nõuda, et ta leiaks mingi loitsu, millega nad Mystic Fallsi tagasi saaksid, aga teda teades... ta ootab kas vastuteenet või veab Elenat alt.

"Pole minu süü, et mu vanemad mind selliseks muutsid,"lausus Kai muigega. Tema vanemad olid selles kõiges süüdi, nemad ei armastanud meest ning põlgasid teda. Polnud Kai süü, et ta iseseisvalt võluda ei osanud vaid pidi seda teistelt laenama. Kõiges on süüdi tema vanemad. "Ega sa ei peagi kullake. Plaan oli iseenesest hea, kahju, et ta ise sellepeale pole tulnud. Ei tea kas siin on veel keegi peale Elena, Damon näiteks? Või äkki hoopis Bonnie. See saaks küll lõbus olema. "Nii tore, et sa minu peale mõtled ja mind nii võimsaks pead, aga seda ma ka olen," sõnas Parker itsitades ning viis pilgu inimestele, kes nendest mööda kõndisid. Mehe pilk jäi pidama ühel mehel, temaga peaks midagi põnevat tegema. Teinud väikese käe liigutuse, kukkus mees põlvili ja hakkas õhku ahmina. Nimelt oli Kai tema õhutorud kinni pannud.

Isegi kui Elena oli väga kaastundlik inimene, ei jätkunud tal seda kaastunnet Kai jaoks, sest ta oli juba Mystic Fallsis nende kõigi elud ära rikkunud ja parajalt segadust külvanud. "Miks sa mind juba rahule ei jäta?" jõudis Elena küsida, kuid järgmisel hetkel jooksis ta juba suvalise mööduja juurde, kelle Kai õhku ahmima pani. "Lõpeta!" hüüdis ta Kaile, üritades samal ajal võõrast aidata. Siin mõtles ta küll, et vampiirivõimed oleks kasuks tulnud, kuna ta saaks panna selle mehe unustama, mis just juhtus, kui Kai selle mehe muidugi üldse elama jätab.

Kai oli juba harjunud, et keegi teda ei armastanud ja temast ei hoolinud, aga tal polnudki teiste hoolitsust vaja. Ta saab ise hakkama. "Mulle meeldib meie jutuajamine, pole juba ammu rääkida saanud," ütles Kai ning kehitas õlgu. "Mis muud mul ikka õhtul teha oleks." Tegelikult leiaks ta kindlasti tegevust, aga talle meeldis ka hetkene olukord. "Mida? Mina pole midagi teinud!" hüüatas Kai kuid hakkas siis naerma. Kui hea on ikka surematu olla. Parker tõusis ning jalutas Elena ja mehe juurde. "Küll nende inimeste elud on ikka haprad, väikene kõks ja juba läbi," sõnas mees, kui oli mööduja juurde kükitanud. Vampiir uuris meest, näol muie. Kaua ta mehel piinelda ei lasknud ning lõpetas ta piinad. Hirmunud silmadega vaatas mööduja Kaid ning ta kasutas seda võimalust ära, et mehe mälestused kustutada. Pole vaja, et ta kuulutama läheks, mis temaga just juhtus.

"Mul ei ole sinuga millestki rääkida, Kai," lausus Elena külmalt. Pärast seda, mida noormees talle tegi ja kui Alaricu pulmad ära rikkus, ei tahtnud Elena küll enam Kaiga tegemist teha, kui ta juhuslikult ei teadnud loitsu, mis nad Mystic Fallsi tagasi saadaks. Siis oleks ta juba nõus mehega diili tegema. "Mis lõbu sa sellest saad?" ei mõistnud Elena endiselt, miks Kaile inimeste piinamine/tapmine/nende elude rikkumine nii lõbus oli. Ta oli täpselt nagu Katherine või hullemgi. Vähemalt lasi Kai sellel mehel minema minna, kelle ta just õhku ahmima oli pannud, sest Elena palus tal lõpetada.