Teed või kohvi ja kooki

Valguse ning järgi võis öelda, et päev oli jõudnud keskpäeva kanti ja Lydia otsustas astuda sisse talle silma jäänud kohvikusse. Sisse astudes tundis ta juba maitsvate saiakeste ja mõnusa piparmündi tee lõhna. Ly kõndis kassa järjekorda ja tema üllatuseks oli siin mitmeid inimesi, arvestades kohviku suurusega, siis pidi lihtsalt lootma jääma, et talle ka mõni istekoht jätkub. Jõudnud järg temani naeratas ta sõbralikult teenindajale ja viis pilgu veel korraks menüüle ''Üks latte ja mokakoogi tükk,'' sõnas ta teenindajale. Tasutud ja asjad kätte saanud suundus ta just vabanenud laua juurde, mis asus täpselt akna all ja oli piisavalt mõnus kohakene, et visata pilguke tänaval toimuvale. Talle endiselt tekitas segadust see linn, kuhu ta oli kuidagi saanud ja see oli küsimus kuidas. Samuti ta polnud kohanud veel peale Aideni kedagi omades, lisaks kõigele ei olnud tal telefoni, kust saaks piiluda kella ja käekell oli rivist väljas. Tüdruk rüüpas lonksu oma kuumast lattest ja jäi ootama juhusele, et äkki keegi temaga ka ühinema tuleb.


OT: Ühineda võib kes iganes ise soovib! Max 2 tükki.

Cole oli juba päevi otsinud teed linnast välja, kuid kasutult. Ta tahtis oma karja juurde tagasi saada. Seniks oli mees ööbinud hotellis, sest elukohta tal veel ei olnud, aga vaikselt hakkas tunduma, nagu ta peaks endale hakkama elatist muretsema ja sellega siis mingi korteri üürima. Igatahes, ei kavatsenud mees lõpetada oma otsinguid. Lõuna oli - vähemalt Cole eeldas, et lõuna - ja astus ühe kohviku uksest sisse, mis tundus sobiv lõunatamiseks. Ta tellis endale kohvi ja kanasalati, hakates siis otsima, kus istuda. Üks kaunis punapea istus üksi akna all - kas liituda või mitte? Uus tutvus ei teeks ju paha. Cole sammus naiseni ja manas näole oma võluva naeratuse. "Tere! Kas ootate kedagi või võib ehk teiega ühineda?"

Lydia oli süvenenud tänaval toimuvale ning ei pannudki tähele, kui noormees tema lähedale oli ilmunud, märkas teda alles siis, kui too teda kõnetas. ''Tere, muidugi võib,'' sõnas Ly naeratus huulil, nagu ikka sõbralik, rõõmsameelne ja enesekindel. Tüdruk võttis järgmise lonksu enda latte'st, mis oli suutnud jahtuda ning mida oli nüüd kõvasti parem juua. ''Ma olen Lydia muidu,'' naeratas neiu noormehe poole vaadates. Juttu pidi kuskilt alustama ja ei omanud ju suurt tähtsust kumb tutvustusega algust teeb. Pealegi oli see võõras koht ning ehk noormees teab selle kohta midagi, kas või natukest.

Kuigi Octavia tavaliselt väga linna ei kippunud, tekkis tal siiski tahtmine seal uudistada ja selleks pidi ka pisut rohkem inimese moodi välja nägema. Tavalises riietuses olemine ja enda patside lahti harutamine oli O jaoks juba pigem harjumatu, sest viimati nägi ta umbes selline välja Arkil enne maa peale saatmist. Poed Octaviat eriti ei huvitanud, aga värskete küpsetiste lõhnale ta vastu panna ei suutnud ja nii astuski ta ühte kohvikusse. Midagi sellist tema Arkil ei näinud, kuna veetis suurema osa oma elust põranda all ja enne maa peale saatmist ka vangikongis. Vaadanud veidi neid letil olevaid hõrgutisi, otsustas O viimaks äärmiselt armsa väljanägemisega kolme makrooni ja musta tee kasuks. O lootis samuti leida koha, kus ta saab rohkem omaette olla, aga ainus mõnusam koht tundus ühe enam-vähem temavanuse punapäise tüdruku ja noormehe juures, mille poole ka O oma sammud seadis. "I'd join the party if you don't mind," sõnas ta ning hõivaski laua taga oleva kolmanda koha.

Spoiler:

Cole naeratas taaskord ja võttis neidise vastas istet. "Cole," tutvustas mees end naisele, kes end Lydiana oli tutvustanud. Tema kohv toodi mõne hetke pärast lauda ja ettekandja mainis ka, et salatiga läheb pisut aega. Kiiret polnud. "Aga palun," sõnas Cole, viies pilgu naisele, kes nende juurde ilmunud oli. Ta nägi välja hoopiski teistsugune, võrreldes Lydia ja Cole'ga, kes olid tavapäraselt riides. "Sõdalane?" uuris Cole muigega naise käest, kes nendega just liitunud oli, sest niimoodi nägi ta välja. "Ma olen Cole, muide."

''Ei ole tõesti midagi selle vastu,'' naeratas Lydia, kui nende juurde oli ilmunud neiu, kes uuris kas ühineda võib. Äsja oli Lydia sisenenud siia kohvikusse üksinda ja samuti nautinud oma latte't ja kooki üskinduses, kuid oli hea tõdeda, et temaga ka ühinejaid oli. Üksi oligi masendav sellises kohas olla. ''Ja ma Lydia,'' mainis neiu Ly oma nime ka neiule. Uutele tutvustele avatult jäi ootama Lydia, kas kumbki ka mingi vestlusteema või see valik jäetakse talle.

Kuna kellelgi ei paistnud midagi Octavia ühinemise vastu olevat, istus ta lauda ning viis oma rohelised silmad mehele, kes teda kohe kõnetas. "Midagi sellist," vastas ta ainult viimase küsimusele. Siin linnakeses paistis valitsevat rahu ja enda mõõka ning oskusi vajaski ta vaid selleks, et end kaitsta, aga samas pidas neiu sõda enda sisemiste deemonitega, keda just mõõgaga ei hävita. "Octavia," ütles ta siis oma nime, kui punapäine sõbralik tüdruk end tutvustas. "Las ma arvan... kaks järjekordset inimest, kellel pole õrna aimugi, kuidas nad siia sattunud on?" oletas ta, sest üks neist, mees, oli juba tahtnud teada, mis või kes ta täpsemalt oli.

Cole'le oli sellest linnast jäänud vägagi rahulik mulje. Vahel oli isegi raske kuskil tänavatel inimesi leida, sest neid nii palju siin linnas ei elanud, et pidevalt tänavaid täita. Tegelikult selline rahu meeldis mehele. "Tõepoolest olen ma üks neist. Kuidas sinuga on, Lydia?" küsis mees, pöördudes punapäise neiu poole. Kuigi Cole oli juba kohati väljendanud, et ta oli üks neist, siis Lydia pole küll mingit märki sellest andnud. Oli ju võimalus, et ta oli tavaline linna elanik, sest neid siin leidus. "Kas te olete üritanud siit linnast põgeneda?" uuris Cole mõlema neiu käest. "Ma olen ja see on lihtsalt võimatu."

''Jah, ma olen ka üks neist, kellel pole õrna aimugi, kust ta tegelikult on, kuigi olen nii paljud kohad ära käinud,'' sõnas Ly küsimuse peale, mida esitas nii Octavia, kui ka Cole. Lydia mõtiskles veidi selle üle, kas ta on üritanud põgeneda, seda ilmselt otseselt mitte, ta oli pigem üritanud aru saada, kus ta oli esialgselt, aga samas Aiden oli maininud talle, kuidas too üritas siit minema minna, aga see ei õnnestunud, linn lihtsalt ei jäänud kaugemale. ''Ma ise ei ole üritanud põgeneda, aga tean inimest, kes üritas ja ta ütles, et see on lihtsalt võimatu, linn ei muutu kaugemaks, sa nagu kõnniks või sõidaks jooksulindil või midagi.''

"Ma kohtasin ka üks päev järve ääres kedagi, kes on samas olukorras," mainis Octavia, sest nagu näha, siis polnud tema ja Derek ainsad. Selliseid inimesi oligi veel ja nüüd ei osanud O aimata, kui palju neid tegelikult olla võis. Tuli tõesti ilmselt rohkem ringi käia. "Ei ole. Ma just jääks mõneks ajaks," sõnas ta siis, kuid jäi Lydiat kuulama. Nii et kui ta peaks ikka tahtma tagasi minna, ei pääse ta linnast välja. "Tore. Me oleme siin lõksus," sõnas Octavia sarkastiliselt ning rüüpas oma kakaod.

"Ma olen samuti mõnda kohanud," teatas mees seepeale ja rüüpas oma kohvi, sest vastasel juhul jahtub see ära. Octavia öeldu peale Cole kortsutas kulmi. "Sul pole kohta, kuhu tagasi minna? Inimesi, kes sind ootavad?" uuris ta. Cole oli päris kindel, et tema kari otsis teda taga Minnesotas. See ei olnud mehelik lihtsalt niimoodi haihtuda. "Mul oli sarnane kogemus. Iga tee, mis linnast oleks pidanud välja juhatama, viis mind lihtsalt ringiga linna tagasi. Metsast läbi minnes oli samuti võimatu suht kaugele jõuda," jagas Cole oma kogemust. "Lõksus, jah," turtsatas mees muigega, kuigi talle ei pakkunud see teema tegelt üldse nalja. Ettekandja tõi viimaks kutile tema salati ja asetas mehe ette, soovides talle ka head isu. "Kuna väljapääsu pole, siis tundub, et peab siia linna pikemaks ajaks peatuma jääma ja isegi püsiva kodu muretsema," arvas Cole, enne kui sööma asus.

''Oleme tõesti lõksus, mis on minu jaoks isegi veidi masendav, kuigi mul on siin sõbrad, aga siiski,'' sõnas Lydia selle peale. Ta ema oli siiski Beacon Hillsis ja ta oleks hea meelega temaga ka koos. Lisaks kõigele polnud siin tal püsivat ja korralikku kodu ning rahast, mis tal oli ilmselt ei jätkunud ka igaveseks, seega pidi paratamatult midagi välja hakkama mõtlema, kui tõsiasi, et nad lõksus olid selline oli. Octavia öeldu peale, et ta jääks siia veel oli Ly jaoks üllatus ''Sa tõesti oleksid meeleldi siin?'' küsis neiu veidi üllatunult ta poole vaadates. Kui Cole'le salat toodi tuletas see ka Lydia'le tema koogi tüki ja latte meelde ning pistis ka lusika kooki võttes sealt esimese ampsu.

"Ma ei kuulu sinna. Pole kunagi kuulunud," vastas O Cole'i küsimusele. Kui tal oleks seal Lincoln, kelle juurde tagasi minna, siis ta veel tahaks siit linnast ära, aga nüüd pole tal kedagi, kelle juurde tagasi minna, sest isegi oma vennast oli tüdruk lahti öelnud ega tahtnud teda enam näha. Pealegi ei arvanud Octavia, et keegi temast seal puudust ka tunneb. "Pealegi tuleks mul ajas mingi 97 aastat edasi rännata ja siin ei tundu see väga võimalik. Võib-olla leian siin koha, kuhu ma lõpuks kuulun," arvas O. Tema elu oli raske, sest ta ei sobinud kuskile, kuna oli illegaalne laps, kes pidi kasvama põranda all.

See on hea, kui sul on sõbrad siin, Lydia. Ma pole veel kedagi tuttavat kohanud." Cole oli osaliselt üllatunud Octavia öeldu peale, aga samas mõistis, mida neiu tundis. Kuulsusena oli ta tahtnud sellest elust põgeneda ja libahundiks muundamine aitas sellele kaasa. Nüüd oleks ta justkui taaskord oma elu selja taha jätnud ja jälle põgenenud, ent tegelikult nii asjad polnud. "Niiet, sa oled tulevikust," tegi Cole muigega kokkuvõtte neiu elust. "Tundub, et see maailm on inimesi igast rassist ja ajastust kokku korjanud. Samas, kedagi minevikust ma veel kohanud pole," lisas kutt ja võttis ampsu oma salatist. "

''Ooo, sa oled tulevikust? See on isegi huvitav,'' sõnas Lydia, kui O mainis, et ta tulevikust pärint on. ''Kui küsida tohib ja see sind ei häiri, siis milline tulevik on?'' vaatas neiu uudishimulikult Octavia poole. Neiut väga huvitas, milline võiks näha maailm välja näha näiteks 100 aasta pärast, kui teda enam siin maailmas pole, milline oleks elu näiteks tema lastel, kui neid tulema peaks või laste-lastel hoopis. ''Ja mida sa arvad sellest maailmast, mida sa hetkel näed?'' uuris ta veel lisaks.

"Jah, kuid see tulevik, kust mina pärit olen, on kõike muud kui see rahulik ja normaalsena tunduv linnake, kus me lõksus oleme," rääkis Octavia, märgates isegi kui uudishimulikuks muutusid äkki see noormees ja punapäine tüdruk, kellega ta ühes lauas oli. Samas polnud ta kade seda nendega veidi jagada, sest neiu arvas, et see imelik linn on alles algus ja ta jõuab varsti millegi veel imelikumaga kokku puutuda. "Selles tulevikus, kust mina pärit olen, on inimesed kosmosesse elama läinud, sest tuumasõda lõpetas elu maal... või nii nad arvasid. Kosmoses ei tohtinud nad saada üle ühe lapse ja seega pidin mina põranda all kasvama ja ma istusin luku taga, kui mind avastati, et nad mu koos teiste noorte kurjategijatega 18-aastaselt hukata saaks, aga selle asemel saadeti meid maale ja me pidime seal ellu jääma, kuigi me ei olnud seal üksi ja olid inimesed, kes elasid seal enne meid ja kellele alguses ei meeldinud, et nüüd meie ka seal oleme. Ma kohtasin neist ühte, kes tahtis rahu ja ta õpetas mind võitlema ja noh, ma olin temaga keelatud suhtes, aga samas sai temast mu kodu ja ma paistsin tema inimestega ka ühte sulanduvat ning õppisin nende keelegi ära, aga nad ei võtnud mind kunagi päriselt oma klanni ja siis tuli minu inimeste sekka diktaator, kes ta mu silme ees maha lasi. Ja nüüd küsige veel, miks ma parema meelega siia jääks," rääkis Octavia pika loo oma tulevikust. Siin linnas oli lihtne, ta oli kohanud inimesi, kes samamoodi teadmata põhjustel siin olid ega ära ei saanud ja siin ei tundnud teda eriti paljud, rääkimata sellest, et oma loo rääkis ta ka vaid oma lauakaaslastele. Samuti tundis ta, et tal on selle metsas kohatud mehega midagi ühist, eriti kuna nad otsustasid ühendada jõud, et saada teada, kuidas nad sellesse linna üldse sattusid ja mis nendega toimub. "Nagu ma ütlesin, siis see maailm siin on nii naeruväärselt normaalne ja rahulik, võrreldes sellega, kust ma tulin. Ma isegi ei tea, kas ja millised ohud siin varitsevad, aga mind lohutab teadmine, et siin on minusuguseid," rääkis neiu ning asus järgmise makrooni kallale. Neid sõi ta aeglaselt, sest need olid ülimagusad ja kui ta korraga kõik ära sööks, hakkaks tal ilmselt paha.