Hello sweetheart!

Magnus ja Violet olid mõlemad läinud oma teed, kui olid lõpuks linna jõudnud. Magnusel oli hädasti vaja midagi joodavat. Pealegi polnud ta leidnud ei Alec'it, Claryt ega isegi mitte seda tüütut Jace. Magnus lootis südamest, et siia ei ilmu Camille, siis oleks asi halb. Päev oli juba õhtusse jõudmas ning tänavad jäid aina tühjemaks. Nagu ka normaalsed inimesed, kõndis Magnus mööda tänavat kui seekord sai ta palju rohkem järelvaatamisi kui tavaliselt. Selles tänavapildis jäi ta kõikidele silma aga Bane'le see meeldib. Talle on alati tähelepanu meeldinud. Kellele siis ei meeldiks?

OT: Alec

Alexander oli juba mõned päevad linnapeal ringi hulkunud ja kohalikega veidi juttu puhunud. Eriti targemaks ta sellest küll ei saanud. Kõik paistis normaalne. Liigagi normaalne. Ja ta ei näinud mitte ühtegi tuttavat mitte kusagil. Väljaarvatud sellel ühel õhtul, kui ta kõndis mööda tänavat, tehes oma tavapärast ringkäiku, ja ei keegi muu kui Magnus Bane ise temast mööda jalutas. Teda oli väga raske mitte märgata.
Noormees otsustas mehele järgneda, kuid mitte veel ennast näidata. See ei pruukinud üldse Magnus olla, arvestades seda, mis kõik toimus.

Magnus ei osanud oodata, et keegi teda jälitama hakkab, veel vähem, et selleks on tema Alec. Midagi kahtlustamata, sisenes Bane ''Daam ja Karu'' pubisse. See oli ainuke koht mida sorts teadis. Kindlasti on siin linnas veel mõni teinegi aga hetkel ta küll ei viitsi neid otsima minna. Pealegi, siin pakutakse väga head rummi. Muidugi kodus on mehel veel paremaid jooke aga hetkel kõlbab ka see. "Üks rumm," sõnas mees, kui oli baarileti taha jõudnud. Koheselt sai ta joogi kätte ning asus seda jooma.

Alec järgnes Magnusele pubisse, muiates tahtmatult. Mida ta just täpselt oodanud oli? Et mees e i lähe alkoholi tarbima? Selles oli midagi kummaliselt kodust. Või siis vähem kummaliselt. Magnus oli hetkel kõik, mis selles linnas talle tuttav oli. Kui see ikka on Magnus.
Alexander võttis endale koha baarileti taga Magnuse kõrval ning noogutas baaridaamile: "Sama."
Varjukütt pöördus sortsi poole ja võttis oma rummist ühe lonksu. Ta ei saanud ometi lasta mehel üksi juua, ta vihkas seda.

Keegi oli istunud Magnuse kõrvale kuid sel hetkel teda ei huvitanud, kes see on. Peagi aga järgnes liigutusele ka hääl ning see oli juba hääl, mis köitis sortsi tähelepanu. "Suhkruhernes, sina ka siin," lausus Magnus, kui oli kindel, et see oli Alec. Oi kuidas tal oli heameel oma suhkruhernest näha. Vähemalt ei olnud ta siin üksinda. "Las ma arva, sa sattusid siia aga ei tea kuidas," mõistatas sorts ning rüüpas oma jooki. Vähemalt oli varjukütt ka endale joogi tellinud. Kui Alec poleks seda teinud, oleks Bane seda ise teinud. Ta vihkab üksi joomist.

Alec tõmbas endale peaaegu rummi kurku, kui Magnus teda suhkruherneks kutsus. Ilmselgelt liiga kaua aega sortsist lahus olnud. "Jah," noogutas kutt, neelates seekord edukalt veidi rummi alla. "Ja ma pole suutnud seda ikka veel välja mõelda," lisas ta siis üpris tõsiselt. Ta oli küllaltki mures oma perekonna ja oma maailma pärast. Kas see oli Valentini mõni alatu trikk? Ta oli ju karika kätte saanud.

"Kas ei meeldinud?" küsis sorts kerge naeruga,"ma võin sulle teise veel välja mõelda, kui tahad." Kaneelirullike, päikseke, väike varjukütt - hüüdnimesid kui palju. "Vähemalt oleme me üksteisel olemas," lisas ta kerge muigega. Rohkem polegi vaja. "Muide, portaalid ka siin maailmas ei tööta. Võinoh töötavad aga me ei saa minna kuhugi mujale, kui see linn," jutustas Bane oma avastusest. Kõik oleks lahendatud, kui portaal töötaks ja nad saaksid lahkuda. Isegi teised saaksid.

Alexander mõõtis Magnust pilguga, ega kommenteerinud mehe esimesi lauseid. Vahet polnud, mis ta vastab, Magnus laseb ikka oma rada edasi. Üksteisel olemas olemise jutu peale ta muigas vaevumärgatavalt ja lonksas rummi, enne kui mõtted tagasi sellele viis, mis hetkel päevakorras oli. "Ei saa?" kortsutas noormees kulmu. "Kas sa arvad, et Valentinil on sellega midagi pistmist?" küsis ta lõpuks ja võttis veel ühe lonksu oma klaasist. Ta polnud kohanud mitte ühtegi deemonit ega üldse midagi või kedagi tuttavat peale Magnuse ja inimeste.

Selles oli Alecil õigus, ükskõik mida ta ka ei ütleks, Magnus ajab oma joru edasi. Talle meeldib teistele hüüdnimesid panna, see on põnev. Sorts raputas mehe küsimuse peale pead ning lonksas vaikselt oma jooki. Varsti peab juba uue tellima. Tasuda Bane nende eest muidugi ei kavatsenud. Mitte, et ta ahne oleks aga tal lihtsalt ei olnud raha. Sorts tõsines, kui Alexander Valentini jutuks tõi. See mees ei too kunagi head. "Ma ei usu," lausus ta,"nimelt ma kohtasin ühte neidu, kes enda jutujärgi olevat vaim ning temal pole õrna aimugi, kes varjukütid on. Pidin talle väikse ajaloo tunni pidama." Juba sellejärgi võis aimata, et Valentinil pole sellega pistmist. Mis asju oleks sel mehel ajada Violetiga?

"Oh, kas tõesti?" sõnas Alexander veidi üllatunult ning silmitses mõtlikult punkti kuskil kauguses. "Mis su teooria on siis?" küsis noormees viimaks. Kui sortsil üldse oli mõni. Valentin oli olnud Aleci parim seletu sellele kõigele. Muidugi oli võimalik genereerida lõputus koguses võimalikke lahendusi, kui arvestada seda, kui vähe ta täpselt sellest maailmast, kuhu ta sattunud oli, teadis. See oli talle esialgu meenutanud seda teist dimensiooni, kus Jace ja Clary käisid, kuid vaim?

"Hetkel pole mul mingit teooriat aga ma kavatsen selle välja mõelda. Kahjuks pole mul siin vajalike raamatuid, seega on see raskendatud," kirus Magnus. Arvatavasti ei saa ta neid siia ka toimetada. Tundub, et siin linnast ei lähe miski välja ega tule ka sisse. Nagu nõiaring. "Uus palun," sõnas Magnus, kui oli oma joogi lõpetanud, need joogid ei kestnud tema käes kuigi kaua. "Aga suhkruhernes, ütle, millal sa siia.. maailma jõudsid?" päris Magnus. Ise ta oli alles siia jõudnud ega tea sellest linnas kuigi palju.

Aleci käes kestis rumm märksa kauem, tal oli klaasi põhjas veel korraliku lonksu jagu alles, kuid ta jõi selle kiirelt ära ning palus ka endale uue. "Nädal aega vist juba," vastas noormees siis. Jah, ta tõesti polnud selle aja jooksul ühegi mitte-kohaliku otsa sattunud. Varjas end liiga hästi ehk. Tal tegelikult oli plaanis uurima minna, mis toimus, igasuguseid imelikke oli ringi liikumas. Kuid ta oli siiski kõige pealt Magnuse otsa sattunud. "Olen valede inimestega rääkinud, kõik tundub liigagi normaalne," lisas ta siis. "Millal sina jõudsid?"

"Kellelgi vist pingeline nädal olnud," lausus sorts muigega kui nägi, et ka Alec tellib endale uue joogi. Tavaliselt ta nii palju juu ei joo, aga eks kõik võivad üllatada. "Nii kaua," imestas Magnus ning kortsutas uuesti kulmu. Kõik ilmuvad siia erinevatel aegadel, imelik. "Täna hommikul," sõnas Bane mõtlikult,"ma ärkasin surnuaias koos selle kummitustüdrukuga. See linn on nagu iga teine, lihtsalt meie oleme siin." Bane kavatses väljamõelda miks nad siin on ja kuidas siit ära saab. Mingi eesmärk nende siin olekul olema pidi, ega nad siis lihtsalt heastpeast siia saadetud.

"Võib nii öelda küll," arvas Alec ja lonksas taas rummi. Mis kaks klaasi ikka mehele teeb? Väga palju võib teha, tõenäoliselt. Magnuse vastuse peale noormees üllatus veid, kuid noogutas ikka oma tavapärase pocker-facega. Ta oli jõudnud samale järeldusele. Miks see linn nii neetud normaalne oli? Ja kummitustüdruk? Tõesti? Mis toimus? Alexander asetas oma pooltäis rummiklaasi letile ning pööras ennast ringi, baaris oleva rahva poole. Kes nad olid? Kas nad olid tõesti täiesti tavalised inimesed? Ta üritas näha midagi, mida ta esimesel tuhandel korral näinud ei olnud. Kuid ta ei leidnud mitte midagi imelikku.

Kaks klaasi rummi ei tee Magnusele midagi, aga Alexandrile, vat see on juba teine lugu. Muidugi pole Magnusel selle vastu midagi, et ta peaks purjus mehe eest hoolt kandma. "Oot, kui sa oled siin nädal aega, kus sa siis ööbinud oled? Lageda taeva all?" uuris sorts. See oli muidugi romantiline aga mitte praktiline. Magnus jälgis vaikselt Alec'it, ta oli sama tõsine nagu igakord. Varjukütt ju ikkagi. "Ma ütlen sulle, sa ei leia sealt midagi ebatavalist," alustas Bane,"kui aga midagi ebatavalist ja ilusat tahad näha, siis vaata näitkes mind." Sorts oli ebatavaline ja veel ka ilus. Mis veel elult tahta, kui seda.

"Siin ja seal," vastas Alec. "Üllatavalt paljud majad on tühjad. Ma peatun hetkel ühes sellises," lisas noormees. Kuni omanik ei avastanud, et ta seal on, on kõik korras. Suhteliselt riskantne värk, aga parim väljavaade. Ta oli ka ühes vanas ja lagunevas majas paar päeva peatunud, kuid see polnud väga meeldiv. Pimedus ja kõik see oli okey, aga jõhker kopitamise ja hallituse lõhn peletas ta lõpuks välja. "Sinu vaatamine ei aita mind eriti edasi selle müsteeriumi lahendamise osas," vastas varjukütt, kuid viis pilgu siiski sortsile. Mees oli kahtlemata palju kenam vaatepilt kui ükski teine inimene baaris, seda ei saanud eitada.