Where I am?

Hanna jalutas niisama linnas ringi ja oli üsnagi segaduses, kus ta on kuna see koht ei tundunud kohe üldse tuttav olev ausalt öeldes. Neiu ei saanud arugi kuidas ta oli siia tundmatusse linna isegi sattunud. Ta istus ühele pargi pingile ja vaatas enda ümber ringi. Kõik keda neiu nägi olid võõrad inimesed. Ta ei leidnud siit mitte ühtegi tuttavat ausalt öeldes.

Hanna ohkas ja mõtles, mida ta edasi võiks teha siin. Peaks ilmselt mõnelt küsima, ehk nad oskavad teda kuidagi aidata aga ta ei teadnud kellelt küsida. Ta jäi hetkel sinna pingile istuma kuni ta aju suudab väljamõelda, mida ta võiks täpselt edasi teha siin.

OT: Kes iganes tahab võib liituda.

Kai oli selles kummalises linnas ärganud juba paar päeva tagasi. Ta ei saanud milles asi võis olla. See meenutas talle seda vanglat kuhu vanemad ta varem saatsid, kui siin olid ka teised inimesed. Vähemalt ei tule tal verest puudu. Ta on küll hübriid aga siiski vajas ta ellujäämiseks verd. Hetkel jalutaski Parker pargis ning otsis enda järgmist ohvrit. Enamasti meeldis talle ohvriteks võtta naisi. Kõndinud veidikest aega ringi, märkas ta pargi pingil istumas blondi neidu. Ta oli täiesti üksinda. Perfektne saak. "Vabandust aga kas te oskate öelda kuidas saab Suure Järveni?" küsis Kai kui oli naisele lähemale jõudnud. Kuidagi ju peab vestlust alustama.

Hanna oli vajanud oma mõttetese kui kuulis kedagi temaga rääkimas. Talt oli küsitud mingi järve kohta. Ta viis pilgu noormehele ning vaatas talle otsa. "Mis järv?" küsis ta segaduses olles. Ta ei olnud siin veel mitte ühtegi järve näinud. Samas ta ei teadnud selle tundmatus linnas mitte ühtegi kohta peast. "Isegi kui sa vastad mu küsimusele siis kahjuks pean ma ütlema, et mul pole aimu, kus see sinu küsitud järv on kuna mul pole aimugi kus kuradi kohas ma üldse olen. See mingi tundmatu linn minu jaoks," lisas ta veel juurde igaks juhuks. Ta ei teadnud isegi, mida see noormees tegelt tema käest tahtis.

Kai uuris neidist, kena välimusega. "Suure Järveni," lausus Kai enne, kui neidis jõudis seletada, et ka tema on siin esimest korda. "Ma juba mõtlesin, et ma ainuke, kes siia sattus ning ei tea mis toimus," lausus Parker ning andis märku, et ka tema ei tea mis toimub. Nüüdseks oli Kai oma söömis plaani tahale surunud. Tal oli vaja inimest, kes aitaks tal informatsiooni saada. Üksinda on veidikene raske ellu jääda, ehk teab naine kedagi veel kes on siia sattunud nii nagu nemad. Kai tundus hetkel olevat päris sõbralik tüüp aga seda ta tegelikult ei ole. Kõik on näitemäng.

Hanna vaatas selle noormehe poole ning noogutas arusaadavalt. "No jahm. See on üks kummaline linn," pomises ta seal rohkem omaette. Ta ei osanduki midagi öelda. "Ma olen muideks Hanna," otsustas ta sellele tundmatule oma nime öelda nii igaks juhuks. "Sa tead üldse kuidas sa siia sattusid?" küsis ta siis midagi lampi, mis pähe tuli. Ega Hannagi tahtis vastuseid saada oma küsimustele oma peas kuid nendele ei olnud kerge vastada kui sa ei saanud aru, mis toimub.

"Seda see on aga vähemalt ma kohtusin sinuga," lausus Kai ning naeratas neidisele. "Meeldiv tutvuda Hanna," sõnas mees ning tutvustas siis ka ennast,"mina olen Kai." Oma täisnime ei ütle ta kunagi, kuna talle ei meeldi see nimi. Kail oli mitu versiooni mille käigus nad siia said aga ükski polnud kindel. "Ei tea, ükshetk ma lihtsalt ärkasin siin ja kõik." See oli ka tõde, ta lihtsalt ärkas unest ja oligi siin. Inimeste arvates on siin linna kõik tavaline.

"Nojah. Kui sa nii arvad," lausus ta seal midagi vastu. "Ma ei oska öelda kui meeldiv see kohtumine one ausalt öeldes aga jah meeldiv sinuga ka tutvuda Kai," ütles ta seal muigega. Ausalt öeldes ta oli üsnagi kaitsev võõraste suhtes. Viimasel ajal on liiga palju draamat olnud tema elus ja see koht tundub olevat rohekm draamat kui ta oskab arvata. "Ausalt öeldes, ma märkasin ka siin veidras linnas ja ei saa aru kuidas ma siia sain. Pole ühtegi oma sõpra ka kohanud." See oli täitsa tõsi tema puhulgi. Ta ei saa siiani aru, mis toimub.