Ma saan ise hakkama..

Peale võitlust ühe huntmehega, oli Rose põgenenud metsa. See oli järvele üpris lähedal ning sealt ei leidnud too mees teda üles. Vähemalt Rose lootis seda. Ta vastane oli olnud tugevam, kui ta arvas. Samuti paranesid tema haavad ise. See oli hämmastav. Ainult Lissa suutis teiste haavasid ravida. Midagi sellist pole ta varem näinud. Hathaway haavad aga nii kiiresti ei parane. Ta on siiski segu inimesest ning tema haavad teevad palju valu ning paranevad aeglaselt. Esmasel vaatlusel ei tundunud tüdruku haavad väga tõsised olevat. Lihtsalt oleks vett vaja, et haavad puhtaks teha. Roza istus maas ning toetas ennast vastu puud. Mida ta nüüd küll edasi teeb. Kuidagi ta ikka hakkama saab. On varem saanud ja saab ka nüüd.

OT: Cole St. Clair

Cole oli juba päevi otsinud linnast väljapääsu, aga ei midagi. Imelik, nagu kõik teed juhataksid linna tagasi ja läbi metsa kõndides avastas end alati kohast, kust oli juba vähemalt viis korda mööda kõndinud. Ta tahtis oma karja juurde tagasi saada. Metsas kõndides, veepudel käes, märkas ta eemal üht inimest. Cole tardus hetkeks koha peal, sest metsas pole ta veel ühtki inimhinge kohanud. Kunagi on ikka esimene kord, eksole. Tundus, et naine ei olnud omadega kõige paremas korras. Cole kõndis ettevaatlikult lähemale. "Tere.. kas kõik on korras?" uuris mees lähemale kõndides. "Saan sind aidata äkki?"

Kaua Rose seal juba istunud oli, ei teadnud ta ka ise. Alles siis väljus ta oma mõttetest, kui mees teda kõnetas. Vaikselt kirus Rose ennast, et lasi teistel asjadel ennast häirida. Dimitri oleks talle pika loengu pidanud sellest, kuidas peab koguaeg valvas olema. Nüüd oli Rose kahevahel, kas usaldada meest või ei. Samas, mis tal enam kaotada on. "Kes te olete?" küsis ta mehelt esimese asjana. Oleks hea teada kellega suhtled. "Kui sul mulle juhuslikult vett on anda siis saad aidata küll," kõneles naine talle. See oleks vähemalt üks hea asi. Kui ta linna läheks, saaks ta seal paremini enda haavu ravida, aga hetkel pole tal kuhugi minna. Elamispinda tal pole.

"Minu nimi on Cole," tutvustas mees ennast. Kuna tema täispikk nimi oli suhteliselt tuntud, siis jättis ta selle osa mainimata. Mees vaatas veepudelit enda käes ja ulatas selle neiule. "Kindel, et muuga abiks ei saa olla?" küsis Cole. Ta taipas väga hästi, et tüdruk oli haavatud, ent ei hakanud selle kohta pärima. "Metsast väljapääsu ei otsi?" küsis Cole, arvates, et neiu võib olla ka eksinud.

Tundus, et mees tahab talle tõesti abi anda. Vähemalt leidub siin inimesi, kes ei ole sellised, nagu see tüüp kellega ta kakles. "Rose, Rose Hathaway," tutvustas dampiir ka ennast. Kui Cole talle veepudeli ulatas, kõhkles naine korraks kuid võttis selle siiski vastu. Vett tal vaja oli. Naine pani pudeli enda jalgade vahele ning avas ühe käega pudeli korgi. Vasak õlg oli tal nii valus, et ei suutnud oma kätt liigutada. Naine jõi paar lonksu vett ära ning sulges siis uuesti pudeli. Pole vaja tervet pudelit kohe ära juua. "Ma arvan, et ma teeks seda kui ma haavatud poleks," lausus Rose teravalt. Ta oleks ammu juba metsast välja läinud kui ta seda suudaks.

Cole naeratas naisele, kui too ennast tutvustas. Rose oli ilus nimi. Kuigi naine oli end koos perekonnanimega tutvustanud, et hakanud Cole enda perekonnanime mainima ja üle tutvustama. "Võin ma vaadata su haavu? Mul on nendega pisut kogemusi," sõnas Cole. Kaklustes libahuntidega ja ka inimestega, kes olid neid tahtnud Minnesotast välja ajada, on mees õppinud tundma nii hambajälgi kui ka kuulihaavu. Ehk oskas ka neidist aidata. Kahjuks polnud siin mingeid abivahendeid, et Rose'i haavu paremini ravida. Ainus, mis ta teha sai, oli naine metsast välja aidata ja ta haiglasse viia. "Kuidas sa üldse haavata said?" uuris mees. Mingi metslooma käpa läbi? Võimalik.

Rose oli jällegi kahtlustav kuid noogutas siiski mehele. Abi oli tal vaja, üksinda ta hakkama ei saa. Dampiir eemaldas enda nahktagi, et Cole saaks tema haavad üle vaadata. Oleks vaid Lissa siin, mõtles Rose. Tema saaks naise haavad parandada paari sekundiga. Naine raputas kergelt pead ning keskendus uuesti mehele. "Ütleme nii, et ma läksin olendiga kaklema. Mingi libahunt või midagi sellist," alustas naine,"ma pole sellist olendit veel oma elus näinud ja ütleme nii, et ma olen juba paljut kogenud." Vampiiridega oli naisel palju kogemusi aga libahundid, nemad olid uued olevuse Rose jaoks.

Cole astus naisele lähemale ja vaatas tema haavu. Üks käevarrel ja teine õla peal, mis viis rinnuni välja. Need nägid välja küüniste moodi ja sellised suuremat sorti küünised, mitte mõne väiksema looma küünised. "Libahunt?" küsis Cole, olles pisut segaduses. "Ma ei teagi libahunte, kes selliseid haavu teha suudavad," pomises mees, kuigi naine tõenäoliselt kuulis seda. Tema oli ju libahunt, kes muutus reaalselt hundiks. Kas maailmas oli siis veel teisi libahunte, kes olid suuremate küünistega ja.. üleüldse suuremad? "Igatahes, ainus asi, mis ma teha saan, on hetkel su haavad kinni siduda ja siis otsime tee metsast välja," lausus Cole, kui oli mõnda aega haavu uurinud. Vesi ei teinud suuremat sorti abi. Oleks tal vaid viina olnud, siis oleks see aidanud. Cole võttis oma t-särgi seljast ära ja rebis sellest ühe väiksema riba välja, mille sidus ümber neiu käevarre. Suurema ribaga üritas ta katta Rose'i haava õlal. Ise jäi ta nüüd palja ülakehaga, aga polnud muret, sest talle meeldis nii. Pealegi, väljas polnud külm ega midagi. "Tule, ma aitan sind," lausus Cole, pakkudes enda najal Rose'le tuge. "Libahundihaavadega päris haiglasse sind vist ei vii. Seega kuhu?"

"Või mingit inimest, kellel olid kihvad ja küünised," lausus Rose kuna polnud kindel kuidas kutsuda seda olevust. "Sul on selliste olevustega palju kogemusi?" küsis naine, kui kuulis Cole pobinat. Kõrvakuulmine on tal ju siiski tavainimesest parem. Hathaway nooguta, kui mees sõnas, et peab tema haavad kinni siduma. Millegipärast naine aimas, et Cole oma särgi sellejaoks ohverdab. See oli ainuke asi millega ta sai seda teha, kui ta poleks just tahtnud Rose särki sellejaoks ohverdada. Ning läkski nii, mees võttis oma särgi ning rebis selle katki. Rose pidi tõdema, et talle meeldis vaatepilt, mis talle avanes. Cole oli ilus ja seda oli ka tema keha. Dampiir upitas ennast mehe abiga püsti ning toetus kergelt temale. Kõndida ta veel siiski sai. "Ausalt öeldes ma ei tea," pidi ta ohkema tõdema,"siit metsast ja järvest kaugemale pole ma saanud."

Midagi sellist oli Cole'i jaoks uut. Ta teadis väga hästi, millised näevad välja huntide küünistused, aga need haavad olid suuremad kui tavahundi omad. "Ma olen päris kindel, et pole sellist olevust varem kohanud, nagu sina kirjeldasid. Aga libahuntidega küll," sõnas Cole. Ta oli ju üks neist - lihtsalt teist liiki, tuli nii välja. Cole toetas Rose'i ja hakkas metsast väljapoole liikuma. "Ma peatun hetkel hotellis ja seal pole haavade puhastamiseks just häid vahendeid, kui alkohol välja arvata. Äkki viiksin sind siis sinu juurde?" pakkus Cole. "Pead lihtsalt teed juhatama, kui ükskord metsast välja jõuame." Peagi leidis Cole mingi raja, mille peale ta Rose'iga koos kõndima suundus. Loodetavasti see oli rada, mis neid metsast välja juhatab.

"Aina hullemaks läheb see maailm siin," lausus Rose. Alguses kohtas ühte libahunti ja nüüd järgmist, kes teab nende kohta. Mis veel, äkki hüppab mõni haldjas ka veel välja. Väga imelik maailm. "Alkohol kuluks küll ära," sõnas naine muigega. Automaatselt triivisid ta mõtted sellele, et millal ta viimati pidutses. Sellest oli juba küll aega möödas. Pole lihtsalt aega olnud, liiga palju kohustusi. "Nagu ma ütlesin siis ma pole metsast kaugemale jõudnud, seega tähendab see ka seda, et mul pole kohta kus ööbida," jutustas dampiir. Kui ta poleks haavatud, murraks ta mõnda korterisse sisse ning oleks seal niikaua kui saaks."Ma alles paar tundi tagasi jõudsin siia, kuidas, seda ma ei tea," lisas naine juurde, et selgitada, miks tal öömaja pole.

Tõsi, aina hullemaks läheb see maailm. Kuid oota? Kas neiu oli nagu Cole - sattunud siia mingisugustel segastel asjaoludel? Ta ei hakanud küsima, sest tal võis olla ka valearvamus. "Kuluks küll," nõustus Cole muigega, hoides pilku Rose'l. Igatahes neiu järgmised laused kinnitasid mehe kahtlusi, et Rose oli samuti siia sattunud lihtsalt lambist. "Sa oled üks neist, kes siin ühel hetkel lihtsalt üles ärkas?" Ilmselgelt oli vastus jaatav, aga nüüd loksus asi paika, miks neiul polnud ööbimiskohta ja mida ta üldse metsas teinud oli. "Minuga juhtus sama lugu," sõnas Cole. "Ma tean, et on veel teisi siin linnas, kes ühel hetkel siin üles ärkasid ega tea, kus olid ja mis toimub," lisas ta veel. "Ma viin sind siis enda juurde. Ma sattusin siia mõned päevad tagasi ja olen siiamaani vaid hotellis peatunud. Vähemalt krediitkaart veel töötab," lausus Cole muiates.