Mitte, et ma vajaks toitu, kuid...

Violet on kummitus, ta ei vaja toitu, sest ta ei ela, kuid see ei tähenda, et talle toit ei meeldiks. Muidugi oli sellel surnuna veidi tuhmim maitsa kui elusalt, kuid see võis vabalt olla neidise ettekujutus. Muidugi oleks Violet tahtnud kodus olla, kuid siin oli üks eelis: ta sai vabalt ringi liikuda. Kodu oleks ta pidanud terve igaviku, vaid seal majas passima. Samas, kuigi siin oli natuke tore tahtis tüdruk koju pääseda. Kõigil keda ta siiani oli kohanud polnud aimugi miks nad siin on või kuidas koju pääseda, mõned vaatasid tüdrukut lihtsalt imelikult. Nii oli Violet otsinud ühe maja, mis talle meeldis ning otsustanud sinna elama jääda. Esimesel korral see nii hästi ei läinud kui maja elanikud sisse tormasid ja politsei kutsusid, aga teine kord läks juba paremini ja elanike sees polnud. Selleks oli vaja, aga üks shoppingu tuur teha ja näiteks toitu, sigarette ja muud vajalikku muretseda. Peale vanemate surma neidis enam ei suitsetanud, kuid nüüd tundis ta vajadust selle järgi. Pood paistis tühi olevat. Polnud mingeid töötajaid, ega ka külastajaid. Võis vabalt võtta, mida tahtsid ilma midagi maksmata. Mitte, et see midagi Violeti jaoks tähendas. Raha tal polnud nii, et ta oleks töötajad või mitte oma kaubaga sealt poest minema kõndinud. Parajasti seisis tüdruk oma kärule nõjatades mahlariiuli ees proovides valida õuna- ja apelsinimahla vahel.

OT: Draco. Mul pole aimugi kas kummitused söövad või kuidas seis poodides on, aga okey siis.

Draco oli juba 12 tundi olnud selles kummalises mugulinnas. Vahepeal oli väljas pimedaks läinud ja ta tundis, et sureb peagi nälga. Tänu majahaldjatele polnud ta kunagi tundnud vajadust õppida kõige elementaarsemaid loitse, mis sisaldasid endast seda, kuidas süüa valmistada. Lisaks veel kõigile muudele imelistele loitsudele. Ta ei teadnud mugudest peaaegu mitte midagi. Kogudes kokku oma vähest teadmist selles võõrast maailmast, astus ta sisse majja, mis reklaamis end toidupoena. Polnud just eriti raske ära arvata.
Nii pea kui ta oli ukse lihtsa loitsuga avanud, hakkas üürgama mingi hirmus masin. Ta hävitas seda heli vaigistades terve seina. Poiss oli üpris kindel, et see meelitab peagi kohale mõned mugud, kuid ta arvas, et tal on vähemalt pool tundi, et endale toitu hankida. Kui kiiresti need mugud ikka kohale tulevad? Neil polnud ju maagiat.
Ilmselgelt ei teadnud Draco Malfoy mitte midagi turvasüsteemidest ja sellest, et ühte turvafirmat oli teatatud sissemurdmisest ja nad jõuavad kohale palju kiiremini, kui poole tunniga.

Violet oli lõpuks valiku teinud. Nimelt oli viskas ta mõlemad mahlad kärusse. Nüüd kõndis neidis üsna sihitult mööda vahekäike mõtiskledes, mida veel vaja oleks. Äkitselt kuulis tüdruk alarmide üürgamist ning siis hirmsat kolinat. Hetkeks kartis Violet, et pood kukub talle kaela. Mitte, et tema endaga midagi juhtuks, kuid tema kallis toit. Siis, aga jõudis kohale hirmsam tõde, mõne minuti pärast on turvateenistus siin. Polnud enam mingit hiilimist. Violet hakkas käruga väljapääsu suunas kihutama kuni ta äkitselt poolel teel kellelegi otsa põrkas nii, et tema, tema asjad, käru ja see teine tüüp nelja ilmakaarde lendasid.

Draco kihutas sinna suunas, kuhu sildid väitsid olevat mingi imeliku nimega poe, kus pidi müüdama toitu. Hoolimata sellest, et majas oli hämar, võtsid kõik plakatid tal silme eest kirjuks. Edasi tormates vaatas ta vaid üles, kuni põrkas millegiga kokku. Poiss lõi oma küünarnuki tugevalt vastu kõva põrandat ning libises mõned sentimeetrid edasi. Igal pool tema ümber olid imelikust materjalist pakid, mis kõik väitsid, et nende sees on toit.
Draco Malfoy polnud kogu oma elu jooksul nii suures segadues olnud. Ja säärast põletavat valu oma käes oli noormees tundnud viimati siis, kui ta hobugreifiga rinda pistis. Poiss tõmbas ennast kerra ja oigas vaikselt. Ta märkas oma võlukeppi endast mõned meetrid eemal põrandal, mingi tüdruku juures.
Poiss tardus. Kus kuradi kohast see eit veel välja oli ilmunud? Ta roomas koomilise kiirusega tüdruku juurde, korjas üles oma võlukepi, tõusis püsti ja jalutas eemale, võttes põrandalt üles mõned pakid. See väitis, et on toit.

Ka Violet tundis mõnigaid sinikaid ja kriimustusi, kuid ei pööranud neile tähelepanu. Paari minuti pärast on need kadunud, vaimuks olemise eelised. Tüdruk tõusis kiiresti püsti, sest aega polnud raisata. Ta krabas maast paar suitsupakki ning välgumihkli ja pistis need oma kardigani taskutesse. Seejärel haaras ta maast ühe mahla pudeli ning paar esimest toidupakendit, mis kätte juhtusid. Nüüd pööras ta uuesti tähelepanu tollele kellele ta otsa oli sõitnud. Imelik rõivastes noormees paistis maast tüdruku toitu korjavat. Kas ma kohtangi täna ainult veidraid inimesi? Kõige pealt Magnus ja nüüd see tüüp mõtiskles Vi hetkeks. Siis raputas tüdruk end mõtisklusest välja ja asutas end minekule. Korraga tuli Violetile, aga pähe, et kui turvamehed selle tüübi kätte saavad võib too Vi välja rääkida. Mitte, et tal eriti vahet oleks, kuid parem ikka kui võmmid teda taga ei otsiks. Neidis pööras end ümber ja lausus kiirustavalt: "Tule, turvad on kohe siin!"

"Turvad? Mingi järjekordne muguveidrus?" torises Draco, otsustades tüdrukule mitte rohkem tähelepanu pöörata. Lollakas mugu. Poiss kirtsutas nina, kui luges kõiki neid imelikke sõnu saiapakendi tagumiselt küljelt. Mugud olid ikka jõhkralt imelikud.
Igatahes, sellest toidust talle kohe kindlasti ei piisanud. Ta ei osanud koguseid õiesti arvestada, kuid ta oli väga, väga näljane. Niiet mingi müslibatooni pistis ta endale kohe suhu, suundudes seejärel suunas, kust tüdruk tulnud oli. Müslibatoon oli päris hea. Ta pidi neid juurde saama.

Violet ohkas väsinult ning järgnes poisile. Kuidas saab üks tüüp nii mõistmatu olla ja mida see mugu tähendab? Jälle sõnad, mida ta ei tea. Kui ei saa nõuga saab jõuga. Sellisele peeniksele pilpale teeb ta üks null ära. Tüdruk jõudis poisini ning krahmas tal kratist, et teda lähima väljapääsuni vedama hakata. "Oh sa ei mõista või? Turvad on pahad mehed, kes tulevad ja PANEVAD SU VANGI KOHE, SEST SA RÖÖVID POODI jah mina ei taha vangi minna. Noh ma ei saa ka kuid midagi halba juhtuks sinule kindlasti." lõugas Vi saades aru hetke pärast, et see polnud just kõige parem mõte. Neidis laskis kutist lahti ja ütles siis rahulikult ja külmalt ümber pöördudes: "Aga eks sa ise tead. Kui sind, aga saadakse kätte ja sa peaksid minust midagi rääkima ma leian sind üles!" Siis, aga kostusid kaugusest sammud ja hõiked. Paistis, et turvad jõudsid kohale. Violet pistis suvalises suunas punuma.

OT: Okey see oli veits random, aga nojah.

"Merlini püksid! LASE MIND LAHTI HULL MUGU!" vingus Draco üle kogu tüdruku jutu. Tema egole oli väga tugev laks see, kuidas see väike rämps teda reaalselt jaksas enda järel vedada. Tüdruku jutt ajas teda närvi kahel põhjusel: esiteks kuidas julges üks mugu temaga niimoodi rääkida, see kõnts? Aga teiseks tekitas tüdruku jutt temas kõhetust. Ta ei tahtnud Azkabani minna. Kas nad tõesti panevad ta vangi poe röövimise eest? Kas see oli röövimine üldse? Tõenäoliselt, vist, selle maja uksed polnud just täpselt avatud olnud.
Kui võõraste sammud ja hõiked kaugusest kostma hakkasid, tõmbas poiss toidukraami tihedamalt enda vastu ja lidus tüdruku järel. Tundus nagu kõige parem mõte hetkel. Ta ei tahtnud nende pahade turvade kätte sattuda ju ometi. Kurat võtaks, ta oli nii näljane.

Jälle see sõna mugu. Violet otsustas eeldada, et see on sõimusõna ja siis seda eirata. Praegu polnud selleks aega. Küll ta pärast poisile kätte maksab. Tegelikult ei uskunud Vi, et neid vangi pandaks. Mingi trahv, vanematele helistamine jah, kuid mitte vangla. Mõlemad oleksid muidugi neidise jaoks rasked. Tal polnud raha sellepärast ta siin poodi rööviski ja ta vanemad olid surnud nagu temagi. Muidugi oli ta ka üsna kindel, et tema tavaline maailm ka see pole. Olles peaaegu juba poest välja jõudnud jooksis tüdruk kogemata ühe mehe sülle. See muidugi krahmas neidise kinni ning tal õnnestus pääseda, vaid metsikult rabeledes ja mehe kätt hammustades. Nüüd olid turvamehed neil, aga kohe kannul. Imekombel üks töötajate väljapääsu uks oli lahti. Arvatavasti oli see krabaja seda valavanud, kuid siis noori näinud. Väljas maja taga oli väike puudesalu kuhu Vi ülepeakaela jooksis. Veidi maad metsas lipanud kuulis tüdruk, et mehed on ikka kannul ning puges siis lihtsalt ühe põõsa alla. Eest jooksmisel poleks olnud enam erilist mõtet. Parem kui nad arvavad, et Violet jooksis juba kaugemale ja lõpetavad neidise otsismise siit.

OT: Ma loodan, et see puudesalu värk väga lamp polnud. Mul lihtsalt ei tulnud üldse pähe, mida kirjutada.

OT: Elab üle

Draco ei vaadaud ette ega taha, ta polnud üldse kindel, mis tema ümber toimub, ta lihtsalt kihutas kuhuiganes tüdrukki, seda endale teadvustamata. Kui ta lõpuks metsa sisse joostes koperdas mingi juurde taha ning nägi kogu oma kallist toidukraami puude alla laiali lendamas, pööras ta end ringi ja saatis umbropsu suvalisi loitse nende 'turvade' pihta. Nad olid kõigest lollid mugud. Nad ei suutnud ennast kaitsta. Hetkega oli ta kõim mehed rajalt maha võtnud, kes olid juhmistatud ja kes olid mingi muu loitsu ohvriks langenud.
Poiss korjas kiiresti toidu uuesti kokku, toppides kõik mis mahtus rüütaskusse, ning pistis siis uuesti jooksu. Teda enam isegi ei huvitanud, kus see imelik mugutüdruk on. Ta tahtis lihtsalt leida rahulikku kohta, kus süüa.

Violet kükitas hiirvaikselt põõsa all kuni kuulis äkitselt karjumist ja nägi valgus sähvatusi. Tüdruk oli veel mõne hetke paigal, kuid tõusis kui paistis, et keegi ei otsi enam kedagi ja suundus uudishimulikult sündmuskohale. Turvamehed lamasid väikeste vahedega maas, mõni nägi veidi veider välja. Neidis kuulis krõbinat  ning nägi kauguses noormeest minema jooksmas. Paistis olevat see sama, kellele Vi enne otsa sõitis. Kuna turvameeste juures maas polnud toitu ja tüdruk oli enda omad ära kaotanud otsustas neiu kutile järgneda. "Hei! Oota mind ka!" hõikas Violet nii vaikselt kui sai noormehel järgi joostes. Ta oli üsna kindel, et need mehed polnud ainsad ning, et siin luusib veel turvamehi nii, et sellepärast polnud poodi tagasiminek toidu pärast turvaline.

Olles enda arvates piisavalt sügavale metsa jõudnud, Draco lõpuks peatus. Poiss vahtis kottpimedas metsas ringi, justkui võiks ta näha, kas keegi jälitab teda. Ilmselgelt see ei töötanud, aga ta tundis, kuidas kogu ta sisikond järjest rohkem kokku tõmbub ja tal lihtsalt ei olnud rohkem energiat edasi joosta. Ühest müslibatoonist ei piisa kuigi kauaks. Lisaks sellele oli ta ka päris janune.
Nii et ta sööstis toidule kallale nagu näljane loom, rebides pakke puruks õieti hoolimata, mida ta sealt leiab. Näiteks külmad kotletid olid täiesti imelised.