Oh my Lydia

Aiden oli parasjagu jooksmas, kui tema teele järsku kindluse varemed jäid. Kuna kutt polnud seda kohta varem näinud, otsustas ta selle üle vaadata. Tavainimesele oleks seal turnimine ehk veidi ohtlik olnud, kuid Aidenil polnud vaja muretseda. Kutt hüppas üle mingi müüri ning maandus kohas, mis tundus nagu kindluse hoov. Uudishimulikult asus Aid ümbrust uurima.

Spoiler:

Lydia oli siia linna ei tea kuidas sattunud ja see tekitas temas meeletut segadust ning pani tahtma siit pääseda või vähemalt kohaga rohkem tuttavaks saada. Ta oli sattunud erinevatesse kohtadesse, näinud erinevaid inimesi, kes rohkem segaduses, kes tundis end niisama vabalt ning kes otsis infoallikaid, kuidas ta sinna sai. Ly silmitses enda ümbrust - mahajäetud ja kõhe, nagu paljud kohad siin. Tüdruk silmitses eemal paistvat hoonet meenutavat kohta, lähemale jõudes selgus, et need on varemed, ta oli veidi pettunud, kuid see ei tähendanud, et kohe otsa ümber keerab. Ta siiski silmitses kindlust ja astus kindlal sammul lähemale, vähemalt nii üritas ta näida. Eemal oli märgata ka kohta, kust ilmselt sai hoonesse sisse piiluda, lihtsalt tuli loota, et see kuidagi kaela ei varise.

Aiden, teinud hoovilaadses kohas ringi peale, otsustas esialgu mööda üht lagunenud trepilaadset asja teisele korrusele minna. Kindluse varemed olid üsnagi hästi säilinud, seega uudistamisrõõmu jagus küllaga. Tegelikult otsis Aiden muidugi võimalikke ohte ja kõiksugu sekeldusi, kus oma adrenaliinijanu kustutada. Peagi leidis kutt väiksema avause, millest läbi saades oli võimalik minna müüri peale jalutama. Kuna Aid poleks elu sees sealt läbi mahtunud, võttis ta kokku oma jõu ning virutas käega tugevalt vastu seina. Kutt ühmas uhkelt, kui kivid täpselt õigest kohast maha veeresid ning avausest midagi ukselaadset sai. Artsy

Lydia jalutas hoones pooleldi sees olles ringi ja vaatas ringi. Hoone lagunes ja mitmeid kohti kattis sammal või kuskilt üritas läbi tungida mõni puu või selle juur. Lydia oli just astunud sammu lähemale ühele müürile, kui tema nina ette kivid maandusid või parem oli öelda, et peaaegu tema ette. Neiu kiljatas ehmatusest ja vaatas ringi. "Laguneb," mõmises ta endale lohutuseks nina alla, kuid samas ütles miski tunne, et see küll hetkel tavaline lagunemine polnud.

Aiden võpatas kergelt, kui järsku justkui tema jalge alt kiljatus kostis. Kutti ehmatada oli üldiselt raske, sest Aid oli ümbritseva suhtes enamasti ääretult valves. Noormees kortsutas kulmu, kui tema aju kiljatust töötles ning see talle kuidagi tuttav tundus. Aiden otsustas asja uurima minna ning oli ühe hetkega müüri pealt taas maapinnal. Oma üllatuseks seisis tema ees paar sammu eemal seljaga ei keegi mu kui Lydia. Kutt kõhkles hetkeks, kuid kui neiu tuttav lõhn tema ninasõõrmetesse tungis, oli Aid hetkega tema juures ning asetas käe tütarlapse õlale. "Lydia."

Lydia silmas ümbrust ja tahtis sammu astuda välja poole, kui ühel hetkel kellegi käsi ta õlal peatus. Ta tundis, kuidas judin mööda selga alla jooksis, kui seda tuttavat häält kuulis, mida ta polnud kuulnud juba pikalt. Tüdruku kulmud kerkisid, kuidas ta siin on? Miks just nüüd? "Aiden," pomises Lydia, ta pelgas end ümber pöörata ja noormehele otsa vaadata. Ta tundis, kuidas ta huultel veider krimass mängles. See polnud kindlasti see, mida ta ootas.

Kuna Lydia end ise ümber ei pööranud, astus Aiden neiu ette ja vaatas teda mõtlikult pead veidi kallutades. Seejärel otsustas ta lihtsalt neiut hetke emotsiooni ajel kallistada. Jah, Aid pidi endale tunnistama, et ta tundis Ly vastu endiselt kergeid, ent mahasurutud tundeid. Kuid teades tüdrukut, võis ka kõige parem flirtimine tulemusteta jääda. Seega olid Beacon Hillsi tagasi tulle nende kahe omavaheline suhe veidi jahe olnud. Seal muidugi ei jõudnud Aiden kaua olla, sest ühel ööl ärkas ta lihtsalt selles veidras kolkas ning polnud sellest ajast mitte ühtegi tuttavat näinud. "Kus teised on?" küsis ta Lydialt.

Lydia üllatus, kui Aiden teda kallistas, kuid ta tegi enese üllatuseks seda vastu. Ta oli siin olnud päevi ja polnud kohanud kedagi tuttavat, isegi mitte Stilesi või Scotti ning nüüd oli hea tunne kedagi näha. "Ma ei tea," kostis Ly Aidi küsimuse peale "ma tahaks isegi teada. Ma ei tea isegi, kus kohas ma olen. Olen lihtsalt mööda mingit rada läinud, ütleme nii, et kuhu jalad viivad."

Aiden muutus tõsiseks ja kortsutas kulmu, kui kuulis, et Lydial pole teistest õrna aimugi. "Me oleme mingis kolkas," vastas Aid talle emotsioonitult. "Mingi väike mõttetu linn, aga siit ei saa mitte kuskile. Ma olen üritanud mootorrattaga linnast välja sõita, aga siin oleks nagu mingi maagia peal. Ma ei jõua mitte kuskile ja linn ei jää kaugemale." Aiden ei sallinud selliseid asju ning virutas käega vastu lähimat kivi nii, et see tükkideks lendas. "Ja ma ei tea, kus on Ethan. Ma ei tunne seda sama, mida varem," lausus noormees ja vaatas murelikul pilgul Lydiale otsa. "Meil on vaja teisi, ent mul on tunne, et nad pole veel siin. Olen proovinud Scottilt vastust saada ulgudes, kuid ei midagi."

"Ma loodan, et siiski keegi veel on," pomises Lydia peale. Aideni juttu kuulates ajas see koht teda veel enam segadusse. Samuti nagu see kuidas ta jalad teda kindlatesse kohtadesse viisid. "Kuidagi peab teada saama, kas keegi on siin peale meie, me ei saa olla ainukesed," sõnas neiu kindlameelselt "pealegi on müstika see, kuidas siia sai üldse." Lydia vaatas nüüd Aideni poole "Kuidas sa siia said?" Neiu ise mäletas, et läks kodus magama ja ärkas siin mingi veekogu ääres.

"Ma käin iga päev jooksmas, et kuskilt nende lõhna üles korjata. Veel ei midagi," lausus Aiden muserdatult. Teistest oleks tal veel suva, ent Ethanita olla oli raske. "Ma arvan, et me peame lihtsalt edasi otsima." Tegelikult teistel veaks, kui nad siia kolkasse ei satu. Samas ei saanud siis aga kindel olla, et nad veel elus ja terved on. Ja mis saab siis, kui nad siit ei pääsegi? "Ma läksin üks öö rahulikult magama ja ärkasin lihtsalt keset metsa. Ja sina?" Aiden tänas südamest, et libahunt oli ja nii kergest tee metsast välja leidis. Muidu oleks ta võinud sinna samma maha surra. Näljast näiteks.

Lydia vaatas mõtisklevalt ringi ja tajus, kuidas soov kuhugi minna oli suur, ta polnud isegi kindel kuhu ja ei miks, aga lihtsalt tähtis minna. Ta oli sügavalt omas maailmas, et kuulis just kui kuskilt kaugelt eemalt Aideni rääkimist. Neiu silmitses ava, mis tal nüüd jälle nina ees oli ja kivi hunnikute, mis napilt temast mööda kukkusid. See oli vedamine olnud. Ühel hetkel aga ta jõnksatas omast maailmas välja ja vaatas Aidenile segaduses otsa, ta polnud kindel, kas noormees oli temalt midagi küsinud või midagi olulist öelnud.

Aiden kortsutas kulmu, kui Lydia talle ei vastanud ja justkui oma maailma kadus. "Lydia?" küsis ta ja silmitses neiut. "Lydia?" küsis ta tungivamalt ja märkas siis, et tüdrukust oleks justkui mingi jõnks läbi käinud ning tema silmad selginenud. "Kõik korras?" uuris Aiden segaduses olles. Ta polnud ammu neiut niimoodi reageerimas näinud. Kas ta nägi midagi? Kuulis?

"Jah, kõik on korras," vastas neiu Aideni küsimuse peale. "Kas sa küsisid ka midagi?" küsis Lydia peale mõneajalist vaikust ja silmitses Aidi veidi ootavalt. Loodetavasti Aiden ikka otsustas ta küsimusele vastata, mitte äärmisel juhul nagu Lydia, kes just kui oleks Aidenit ignoreerinud, kuid tal polnud see plaanis olnudki.

Aiden vaatas Lydiat veidi segadusega, sest talle küll nii ei tundunud. Aga polnud mõtet seda hetkel teemaks tuua. "Jah, ma küsisin sinult just, kuidas sa ise siia sattusid?" Aid kergitas kulmu ning mõistis, et midagi oli just toimunud, kuid Ly sellest ilmselt talle ei pajata. Tüdruku lõhn ei andnud samuti talle mingeid signaale, seega otsustas Aiden lihtsalt valvas olla. Nagu ta alati peaks olema, tuletas kutt veel endale meelde.

"Ma jäin õhtul magama ja ärkasin siin mingi veekogu ääres, järv võib-olla," vastas Lydia Aidenile ja viskas juba tüdinud pilgu kivi seinadele. "Äkki vaataks ring?" pakkus neiu noormehele välja ning astus sammu edasi, mitte vastust ootama jäädes. Tõenäoliselt kumbki neist ei viitsinud siin ühe koha peal seista ja Lydia juba oli selline, kes oma tahtmise sai, kui seda vajalikuks pidas.

"Siis samamoodi veidralt ja aimu pole, mis sita sees me jälle oleme," arutles Aiden valjusti omaette. "Mulle sobib, jäigi enne su tulekut siin ringkäik pooleli." Kutt järgnes Lydiale ning lasi tal valida, kuhu edasi suunduda. Aid ise oli huvitatud maa alustesse käikudesse minekust, kui sellel kindlusel need üldse eksisteerisid. Pimedus ja mida kõike sealt ehk leida võib. Kas ei kõla mitte hästi?

"Enne minu tulekut" kostis Lydia küsivalt ja samas mõtlikult "pigem nagu enne minu surnuks ehmatamist." Tüdruk viskas hetkeks pilgu Aidenile, kes tal kindlalt järl kõndis ning neiu keeras kuskilt lihtsalt kuhugi ära ja silmas, kuhu edasi minna. Ta märkas eemal mingit ukse moodi asja, ta polnud päris kindel. "Lähme sinna," suunas neiu uksele, mis paar meetrit eemal oli. Ta polnud isegi teadlik, miks ta sinna minekut valjult mainis, ta oleks võinud sama hästi lihtsalt sinna minna, kuid see selleks.

"Pole minu süü," lausus Aiden muigega. Kuti pilk püsis kogu aeg Lydial, hea oli seda neiut taas näha. Beacon Hillsist eemal olek ei olnud lihtne, kuid see oli nii talle kui ka Ethanile igati vajalik. Oleks nad vaid teadnud, et tagasi pöördumine lõppeb sellise segadusega. Vähemalt Aidenile küll. "Okei," vastas kutt ja hõõrus käsi omavahel kokku. Ta tahtis pinget, midagi adrenaliinirohket. Või siis lihtsalt Lydiat.

Lydia kallutas selle peale pead, kuid suundus ukse juurde, mida võis vabalt nimetada pigem lihtsalt avaks, sest ust seal enam ees ei olnud. Neiu silmitses sealt alla viivat treppi. Huvitav. Siin ilmselt olid mingid käigud või tunnelid. Kõhklemata astus ta esimesele astmele ning õnneks olid trepi astmed kivist, seega võis ilmselt loota, et kuskilt läbi variseda on võimatu. Lydia silmitses lõppematuna näivat ja aina pimedamaks minevat käiku alla ning urgitses taskust välja telefoni, kust lülitas sisse enda taskulambi. Vähemalt nägi siis midagi.

Aiden naeratas rahulolevat, kui nägi, et trepp viis kuskile alla. Mida sügavamale nad läksid, seda rohkem pakkus see kutile põnevust. Aid püsis Lydiale lähedal, olles kõigeks valmis. Kasvõi neiu kinni püüdmiseks, kui too peaks neil veidi niisketel kiviastmetel libastuma. Aidenil polnud taskulampi vaja, oma hundisilmadega sai ta ümbrust silmitseda. Kuid samas ei olnud tal taskulambi valguse vastu midagi. Peagi said trepp otsa ning nad olid jõudnud üsna sügavale maa alla.

Lydia suunas valgust igale poole, kui nad alla olid jõudnud, et teada, kuhu edasi nüüd liikuda. Jalad viisid ta otse edasi ning silmad liikusid mööda seinu, lage ja maad, ninna tungis vastik kopituse lõhn, mis andis märku, et sisse tungiv vihm tegi siin oma tööd. Tüdruk astus sammu edasi ja libastus, kuid suutis siiski kuidagi säilitada oma tasakaalu ning jäi hetkeks seisma. Lydia isegi ei saanud aru, miks siia alla oli tal vaja tulla, aga teades, et Aiden on tema kannul jätkas ta oma teed.

Aiden silmitses ümbrust ning talle tekkis kahtlane sisetunne, et midagi on valesti. Kutt otsustas ümbrust vaadata oma libahundi silmadega, kuid vihje tõi talle hoopis haistmismeel. "Lydia," lausus Aid ettevaatlikult, "ma tunnen siin kõduneva inimese lõhna." Noormees võttis oma libahundi kuju. "Ja värske vere." Aiden oli üsna kindel, et Ly varasem käitumine oligi seotud tema andega - leida keegi surnult ning kui juhtumisi polnud hädalisi mitu, ei olnud ka lootust kedagi päästa. Aid oli tõmbunud üsna pingesse, sest kui seal all oli miskit ohuks tema armsale Lydiale, siis oli kutt valmis kohe kellegi kõri kallale minema.

Lydia ei pannud erilist tähele, mida Aiden öelnud oli, kuid miski ütles, et see oli oluline. Sellest hoolimata lükkas ta lahti ühe ukse, mille juurde ta oli astunud ning astus natukene ruumi sisse poole ning valgustas sinna ja astus otsemaid sammu tagasi. See ei olnud tema jaoks uus leida nii surnu, kuid surnute nägemine oli sellegi poolest tema jaoks jälestusväärne. See oli lausa veretöö, ta ei tahtnud isegi seintele valgust näidata, sest kes teadis, mis sealt vastu võis vaadata. ''Aiden,'' pomises Ly.

Aiden teadis kohe, mis neid seal ruumis ees on ootamas, kui Lydia ukse avas. Tundus, et neiu ei hoolinud tema hoiatuses. Mis teha, Banshee ikkagi. Nähes nende ees surnukeha, tõi Aid esile kerge urina. Tema silmad jälgisid ümbrust, kuid tundus, et nad olid hetkel üksi. Kutt lähenes surnukehale ning kummardus selle kõrvale. Seda inimest ei olnud tapnud libahunt, vaid keegi muu. Aiden kergitas kulmu ja silmitses seinu, mis olid samuti verepritsmetega kaetud. Tal polnud õrna aimugi, kes oli laiba siia toonud või mida temast tahtnud, kuid ühes oli noormees kindel. "See siin pole esimene."