Väga sobiv...

Silmi avades nägi Violet sinist taevast, kus lendasid mõned varesed. Neidis tõusis segaduses veidi kõikudes püsti üritades midagi meenutada. Nad olid peekonnaga kuuske ehtinud, olid jõulud ning nüüd on ta äkki siin...surnuaias. Kas kogu see asi oli olnud unenägu...? Ei nii ei saanud see olla. Kõige loogilisem oleks, et ta on kuidagi sattunud kuhugi põrgusse või taevasse. Kuigi Violet sellistesse asjadesse ei uskunud polnud see koht kuidagi neidise ettekujutus põrgust või taevast. Igatahes ükskõik, mis koht see ka oli ei kavatsenud Violet sinna passima jääda. Tasakaalu tagasi saanud hakkas Violet suvaliselt ühes suunas minema kuna kauguses ei paistnud kusagil haudadel lõppu olevat mõtiskledes, et irooniliselt on surnuaed ühele surnule väga sobiv koht.

OT: Magnus

Ka Magnus oli ärganud keset tundmatust. Ta ei saanud aru, mis toimub. Mees ei teadnud kohta, kus ta hetkel asub. Ta polnud siin mitte kunagi olnud. Koheselt oli ta proovinu portaali teha aga see ei õnnestunud. Portaal küll avanes aga viis ta ikka sinna surnuaega tagasi. Muud võimed töötasid tal suurepäraselt. Magnus hakkas ringi kõndima ning teisi elusolendeid otsima. On nad siis inimesed või ei. Mees kõndis ringi ning ühel hetkel nägi ta eemal ühte tüdrukut. Vähemalt ei olnud ta üksinda selles dimentsioonis. "Terekest," hüüdis ta juba eemalt ning jalutas neidise juurde. "Suhkrutükike kas sa oskad öelda, kus ma olen?" lausus Magnus ning jäi vastust ootama. Muidugi unustas mees ennast tutvustada aga küll ta selle ka ära teeb.

Kas oli möödunud 5 minutit või 5 tundi polnud Violet kindel kui nägi lähenevas üht meest. Aeg möödus kahtlaselt siin. Mees oli veidralt riides, kuid ei tundunud vähemalt ohtlik. Violet oli isegi valmis olema viisakas, äkki mees räägib siis rohkem kuni too teda suhkrutükikeseks kutsus. Violet Harmon, ja suhkrutükike? Lubage naerda. Isegi Tate oskas paremaid hüüdnimesid mõelda...ei Tate´ist me ei mõtle. "Vaata keda sa siin suhkrutükikeseks kutsud!" tõmbus Violet turri. Kuna, aga paistis, et ka mehel pole aimu, mis toimub otsustas Violet siiski suhelda üritada. Kui, aga tuleb mingeid uusi hüüdnimesid ei vastuta tüdruk enam oma tegude eest. "Kui ma, vaid teaks. See paistab olevat igatahes surnuaed." vastas Violet.

"Kellelgi meist siin on vist halb tuju," lausus ta vaikselt, kui neidis turri läks. Järelikult ei meeldinud talle see hüüdnimi. Mis seal ikka, vähemalt Alecile meeldisid ta hüüdnimed. Rohkem pole vajagi. "Ahsoo," lausus Magnus, kui kuulis, et ka tüdruk ei tea midagi rohkemat. "Aga ütle mulle kes sa oled, ingli verd sinus ei leidu seega varjukütt sa olla ei saa," mõtiskles Magnus. Kui nüüd aus olla siis ei meenutanud neidis ühtegi allilmalist. Äkki on siis inimene. Magnus pole inimestega juba ammu kokkupuutunud. "Räägi mulle suh..," alustas Bane oma juttu aga mõtles siiski hüüdnime kohapealt ümber,".. kaua sa siin olnud oled?" Teda huvitas suurelt mida ta siin teeb. Pealegi pole siin Alecit, vähemalt mitte surnuaias. Ehk leiab ta oma varjukütti kiiresti ega pea siin üksindust taluma. Muidugi oli tal hetkel see neidis aga tundus, et tal oli Alecile sarnane iseloom. Keerukas iseloom kui täpsem olla.

Violet otsustas mehe märkust eirata. Tal ei olnud kakluseks täna tuju. Ning kui aus olla polnud ta isegi kindel kas ta oleks peale jäänud. Mehe võimetest polnud tal, aga aimugi. "Woah? Mis ingel ja varjukütt? Sa oled mingi kristlane või?" ehmatas Vi ning jätkas siin, "Ma olen inimene...või noh väheamlt olin. Nüüd olen ma kummitus." Tüdruk pani ehamatades käe enda suu ette. Miks ta räägib võhivõõrale, et ta on kummitus. Sama hästi võiks seda juba ruuporiga linna peale karjuma minna. See kord oma ehmatuseg tegeledes ei märganudki neidis mehe väikest peaaegu kõrvale astumist. "Võib-olla paar tundi või samas ka viis minutit. Mul ei ole hea ajataju." vastas Vi hetkeks naeratades. Tüdruk oli juba peaaegu kohe oma perekonna koha pealt alla andnud. Ta nagu tundis, et siin pole kedagi tuttavat.

Magnus oleks kohe kindlasti selles võitluses peale jäänud. Talle on raske vastast leida. Magnus kortsutas neidise märkuse peale kulmu. Mis kuradit siin maailmas toimub. "Ei.. Ma olen sorts*" lausus ta ebalevalt. Kindlasti ei teadnud neidis ka sellest mitte midagi. Nüüd oli ka Magnus väga segaduses. "Kummitus?" küsis Bane imestunult. Mis selle maailmaga küll viga on? Kas kõik legendid on järsku tõeks saanud? Magnus peab leidma Aleci. Vähemalt saab ta seda oma võluväega teha. "Sa pole ainuke, nelisada aastat pole mulle hästi mõjunud," lausus Bae muigega ning uuris ümbrust. Ehk peaks minema ja vaatama kas siin läheduses on. "Muide, ma olen Magnus Bane," tutvustas ta ennast. See oli tal esimese hooga täiesti meelest läinud.


*Kuidas ma vihkan, kuidas Warlock eesti keeles kõlab...

Eks Violet on üsna hea...tema enda arvates vähemalt, kuid võluvõimetele ta vastu ei saa. Kui just kummituseks olemine eeliseid ei anna. "Sorts?" muigas tüdruk ning jätkas irooniliselt, "Nagu hookus pookus ja staff? Muidugi." Mehe vastuvõtlikus tegi imestas neidist. Tema ise oli tõde teada saades end sõna otses mõttes ära tapnud. "Jah." vastas Vi, kuid peatas mehe siis, "Nelisada aastat? Kindlasti. See on anult võimalik siis kui oled kummitus, mis paistab, et sa ei ole nii, et ära valeta. Ning mina pole sul mingi vanamutt veel, kellega igavese elu mõtteid jagada. Ma olen 16.aastane ning ainult paar kuud kummitus olnud. Isegi kui ma elaks edasi poleks ma veel 17 täis." Lõpuks jõudis kätte ka tutvustuste aeg. Violet muigas mõeldes, et nimi onnainus osa mehe jutust, mida ta usub. "Mina olen Violet Harmon. Me peaks kusgile poole vist liikuma hakkama." lausus neidis vastu.

"Jah sorts," lausus mees silmipööritades. Tema usub neidist aga neidis teda mitte. Järelikult pidi mees seda tõestama. "Jälgi seda," ütles ta muigega ning tegi nipsu. Sellepeale hakkas tema käest tulema sinist udu. See oli juba tõestus mehe olemasolust. Ja juhuks, kui neidis seda ikka ei usu, liigutas Magnus tema mütsi(loodan, et see tal ikka peas on..). Pole olemas paremat tõestust. Muidugi võib ta midagi kohale võluda aga sellepeale ei hakka ta enda võimu raiskama. "Kallike, sina pole ainus, kes igavesti elab," sõnas ta mänglevalt ning pööras talle korraks selja, et ümbrust veelkord uurida. Kuhugi nad peavad lõpuks ju minema. Violet ei pea muretsema, et Bane temaga ajalugu tahab heietada. Tal on ka paremat teha. Näiteks üks kokteil võtta. Kusagil ikka happy hour on. "Aga hakkame siis liikuma Violet," arutles sorts ning hakkas suvalises suunas liikuma. Kuhugi minema peab.

Violet vaatas silmad pärani, mida mees tegi. Ta ei kartnud midagi ning miski ei pannud teda eriti imestama, kuid see oli hirmuäratavalt hämmastav. Eks kui oled ise kummitus tuleb kõike hakkata uskuma. Vi tuli tardumusest välja alles siis kui Magnus ta kaabut lennutama hakkas: "Woah, mu peakate jäta rahule!" Neidis muigas mehe jutu peale: "Vähemalt sina elad. Mina olen kinda dead siin." Ega Violetile ajaloo tunnid ei meeldigi, kuid ma olen kindel, et Magnusel on nii mõnigi huvitav lugu rääkida. "Aga, mis asjad need varjukütid on?" ei suutnud Violet enam oma uudishimu talitseda kui nad veidi aega kõndinud olid.

OT: I got the quote reference! 

Magnusele meeldis enda võimetega hiilata, aga päris tavaliste inimeste juurde ta seda siiski näitama ei lähe. Mõtelgem vaid, kui Magnus läheks tänavale ja hakkaks seal võluma. Inimesed läheksid hulluks. Eks see oleks omamoodi põnev. "Kena peakate muide, äkki laenad mulle millalgi?" küsis Magnus, kui Violet hakkas kisama, et too ta mütsi rahule jätaks. See kindlasti sobiks Magnusele. Kui mitte selle riietusega siis mingi teisega ikka. Oi, Bane'il oleks väga palju lugusid mida rääkida. Ta võiks kohe oma enda raamatu teha. Bane Kroonikad;). "Minu kallis Alec on varjukütt," alsutas Bane oma juttu, kohe kuidagi ei saanud ta Lightwoodist mööda. "Varjukütt on segu inglist ja inimesest, nad kaitsevad maailma deemonite ees ehk siis tapavad neid. Maapealsed neid ei näe. Veel on ka allilmalised kelleks on libahundid, vampiirid, haldjad ja sortsid. Meid kõiki juhib Klaav ning nende seadus. Ühesõnaga varjukütid on kõige tähtsamad ja siis tulevad alles allilmalised. Sellepärast vaadatakse viltu ka minu ja Aleci suhtele," jutustas Magnus neidisele. Siin oli peidus siiski kerge ajaloo tund aga ise ta küsis.

Võib-olla oleks Violet ka tahtnud oma kummituse võimed mõnikord demonstreerida, kuid see oli üsna raske kui ei saa liikuda mujale kui üks maja ja selle aed ning kui hirmutate tuttavate ja perega kõik, kes pole kummitused majast minema. "Ma mõtlen selle peale." vastas Vi Magnuse laenamise küsimuse peale. Kodus oleks ta mõtlemata kohe jah sõna andnud kuna tal oli selliseid peakatteid kümneid, kuid siia, oli neidis üsna kindel, polnud tema garderoob kindlasti kaasa tulnud. Neidis kuulas huviga mehe juttu ning naeris: "Ehk siis kõik, mis kõlab võimatult on võimalik." Mehe näoilmes toimus kohe muutus kui ta mainis Aleci nime. "Nii, et sina ja Alec olete paar?" küsis neidis. Tal polnud midagi erinevate orientatsioonide vastu. Sellise ajaloo vastu polnud ka Violetil midagi.

Magnus ei kujutaks ette, et ta ei saaks kusagile mujale liikuda kui oma maja ja aed. Vähemalt saab Bane enda korterit koguaeg uuendada, tal on see võime. Kui ta siia pikemaks jääb, peaks ta endale ka korteri sebima. Kusagil ju elama peab. "Kas sul on elamispinnake?" küsis ta ükshetk neidiselt. Ta ei saaks ühte vaimukest ju taevaalla jätta. Mees naeratas kergelt, kui tüdruk lubas, et mõtleb mütsi laenamise peale. "Täpselt nii kummitustüdruk, kõik mis on võimatu on võimalik," kinnitas sorts neidise teooriat. "Ja tundub, et selles maailmas on KÕIK võimalik. Sina oled kõige parem näide," lisas ta juurde ning vaatas kuhu ta lõpuks välja oli jõudnud. Nad olid surnuaiast välja tulnud ja olid jõudnud mingi suurema teeni. Neil läheb vist portaali abi vaja, et kesklinna jõuda. "Oleme, Alec on kõige ilusam mees keda ma 4 sajandi jooksul näinud olen."

Violet polnud sellistele asjadele mõelnudki. Ta oli nagu alateadlikult lootnud, et iga hetk muutub kõik jälle tavaliseks. Mehe küsimuse peale neidis naeris: "Mitte siin. Siin olen näinud, vaid seda surnuaeda. Ma pole elamispinna peale ausalt öeldes mõelnudki." Kummitustüdruk nimega võis neidis juba rahule jääda. See oli üsna talutav. "Ma arvan, et sina oled minust palju parem näide." naeris neiu taaskord. Magnuse maagia oli tema jaoks nagu muinasjutt. Sortsi Aleci jutut peale naeratas Vi hetkeks. Violet hakkas rahulikult mööda teed edasi minema. Tema ei taibanud mingitest portaalidest midagi.

"Eks sellega ole veel aega ka, päev pole veel õhtus," lausus Magnus ning lasi lahti mõttest, et peab endale korteri sebima kui ta siia veel kauemaks jääb. Hetkel oleks oluline leida mõni normaalne koht kus olla. "Ma võtan seda kui komplimenti," sõnas Bane muigega. Tundub, et Violet on tüdruk kellega Bane veel edasigi suhtleks. Muidugi kui tal see võimalus ikkagi avaneb. Mine sa tea millal nad jälle tagasi koju lendavad. Tegelikult polnud Magnus ja Alec veel paar, aga Magnuse arvates on nad samahästi kui paar juba. Lihtsalt sõnastamise asi. "Aga räägi mulle endast Violet," sõnas sorts peale väikest vaikust. Mees ei teadnud neidisest tuhkagi.