Who the hell are you?!

Rose oli ärganud ei tea kus. Ta ei mäletanud kuidas ta sinna oli saanud ning seal ei olnud talle tuttavaid inimesi. Ei Lissat ega Dimitrit. Isegi mitte Adriani. Algul oli neidis arvanud, et on jälle ühed Adriani unenäos aga peagi jõudis talle kohale, et see ikka ei olnud nii. Naise esimene instinkt oli ümbrust uurida ning arusaada, kus ta on. Lõpuks jõudis ta otsaga mingi järve või veekogu juurde. Seal istus ta vee äärde ning puhkas veidikene. Ta oli juba korralikult kõndinud. Rose järgmine plaan oli minna ja mõned inimesed leida ning pärida mis toimub. Õnneks oli Rozal kaasas ta oma hõbevai ning ta saab vajadusel seda kasutada kui mõni strigoi peaks metsas välja ilmuma. Hetkel oli õnneks valge seega nad ei liikunud veel ringi.

OT: Adrian

OT: Aiden siiski

Aiden oli siia veidrasse kolkasse sattunud juba oma nädal tagasi. Esimene paanika oli möödas ning nüüd tutvus kutt uudishimulikult oma saatusega. Kuidagi pidi ju mingi viis olema, et tagasi Beaconisse saada? Kõige rohkem ärritas Aidenit see, et ta polnud veel Ethanit leidnud. Samas tundus talle pidevalt, nagu oleks too läheduses. Eelmisel päeval oli Aid omale ka mootorratta "muretsenud" ning katsetas nüüd selle võimed ringi kihutades. Suure järve juurde jõudes otsustas kutt lõpuks pausi pidada. Aiden peatas mootorratta ja märkas seejärel eemal mingit neidu vee ääres istumas.

OT: Pekki! Sorry!

Rose oli istunud järve ääres juba päris kaua. Väsimus oli korralikult võimust võtnud. Ühel hetkel kuulis naine aga mingit mürinat. Koheselt kargas ta püsti ning uuris ümbrust. Ta vaatas ringi ning nägi eemal ühte kutti, kes oli kohale tulnud mootorattaga. Ta ei teadnud kas mees kujutab talle ohtu või ei seega oli ta hetkel paigal ega teinud midagi. Vaikselt oli ta ka oma hõbevaia välja urgitsenud. Strigoi see mees olnud ei saanud, kuna strigoid ei kannata päevavalgust. "Kes sa oled?" hüüdis Rose mehele. Nad ei olnud üksteisest nii kaugel, et nad ei kuuleks teineteist. Hathaway oli valmis iga hetk ründama, kui mees peaks talle ohtlik olema.

Aiden muigas, kui neiu hüüdis ning asetas seejärel rahulikult vastamata oma kiivri mootorattale. Kui too võõras oleks vaid teadnud, et kutt kuuleks teda isegi siis, kui too kaugel olles sosistaks. Seejärel toetus Aid oma rattale ning lasi olukorra hindamiseks kiire pilgu üle tüdruku. Noormees mõistis, et kuhu iganes ta ka sattunud poleks, ei tea ta kunagi, kellega vastamisi satub. Hirmu tähendus oli Aideni jaoks aga võõras. Ta teadis, et on kiire ja tugev ning suurepärane ründaja, mistõttu oli see talle piisavaks enesekaitseks. Mõne hetke neiu vaadanud, märkas Aid, et too hoiab mingit teravat eset käes. "Ohoh," pidi ta endamisi muiates lausuma. Aiden jäi esialgu paigale ning jälgis, mis tüdruk järgmisena ette võtab.

Rose ärritas see, et mees talle midagi ei vastanud. Ta oli harjunud sellega, et tema küsimustele vastatakse, sest Akadeemias kõik teatsid teda. Kes kartis, kes imetles. See mees aga ei teadnud kes on Rose Hathaway. Neidise viha tõusis. Talle ei meeldinud, kui teda ignoreeriti. Ükskõik kus ta ka ei oleks. "Ma küsin sult viimast korda, kes sa oled?" hüüdis Roza uuesti ning lähenes mehele ähvardavalt. Ta oli sisse võtnud võitlus asendi. Talle tuli veel kasuks tema hõbedane vai. Kahjuks ta aga ei teadnud, et tema vastas olev mees ei olnud selline nagu tema aga eks ta varsti saab valusalt teada.

Aiden võis tunda neiu "chemosignalitest", et too oli ärritatud ning vihane. See kutile muidugi meeldis ja ta naeratas võõrale ülbelt. Kui tüdruk võttis sisse aga võitlusasendi, oli see viimane piisk Aideni karikasse ning kergestisüttiv noormees sai samuti hoo sisse. Ta lähenes neidisele paar sammu, et oma varastatud mootorrattas võimalikust sündmuse arengust kõrvale jätta ning näitas siis võõrale oma helesiniseid omega silmi. Kunagi oli olnud ta küll alfa, et need ajad olid möödas. Tugevus ja võitlemisoskus paistsid siiski endiselt võrratud. Seejärel tõi Aid esile kerge urina, paljastades oma libahundi kihvad. "Tahad mängida?" küsis ta muigega.

OT: Mul ei ole õrna aimu ka, kuidas seda chemosignals eesti keelde ümber tõlkida, sest keemilised signaalid kõlavad kahtlaselt.

Neidist ajas veelgi rohkem vihale mehe muie. Ta oleks heameelega tahtnud oma rusikaga seda lõuga paar korda paitada. Kaua ei läinudki aega, kui ka mees ise süttis ning neidisele lähenes. Rose oli võitluseks valmis. Kui mees oma helesinised silmad välja tõi, kohkus Rose korraks. Ta polnud midagi sellist varem näinud. Silmadele järgnesid veel urin ja kihvad. Kas see mees on mingi huntinimene, ei saanud Rose aru. Akadeemias ei kohanud midagi sellist. Sellele vaatamata oli valmis Rose mehele kallale minema. "Lase tulla," lausus ta ning jäi mehe esimest liigutust ootama. Kaua ta ootama ei pidanud. Mees oli teinud esimese sammud ning dampiir proovis nende eest ära liikuda kuid see oli raske. Tema vastane oli väga kiire kuid hetkel sai neidis sellega veel hakkama. Kaua ei pidanud vastane ka naise vastupanu ootama. Ta otsustas rünnata ning riivas kergelt libahunti hõbedase vaiaga. Kui palju kahju see mehele teeb, neidis ei tea aga eks valus ole ikkagi.

Neiu kohkumine ajas Aideni peaaegu naerma. Ilmselt polnud tal mingeid kogemusi libahuntidega. Hea eelis kutile. Kohe pärast võitluse algust ja vastase jälgimist pidi Aid tõdema, et too tüdruk ei saanud olla inimene. Tal olid liiga kiired refleksid. Kui too aga oma veidra vaia moodi asjaga Aidenit riivas, ei teinud kutt sellest väljagi. See andis vaevalt tunda ning kuna haav oli väike, hakkas see ka kohe paranema. "On see kõik, mida suudad?" küsis Aid taaskord muiates. Ta lähenes neiule ähvardavalt ning kui too end kaitsema asus, sattus noormehe küüniste alla tema käsivars, millele Aiden haavad tõmbas.

Rose polnud tõesti libahuntidega kokkupuutunud. Ta oli küll näinud hundi taoliseid loomi aga mitte inimesi, kes on hundi moodi. Kummaline aga kauaks ta sellepeale mõtlema ei jäänud. Polnud aega, kaalul oli tema elu. Rose pani tähele, et mehe haav paranes koheselt. See oli juba liiga kummaline. Kui libahunt tema kätt küünistas, pidi Rose tahtmatult kiljatama. See haav oli väga valus ning tal ei paranenud see iseselt ära. Kummalisel kombel andis see haav aga naisele veel rohkem jõudu ja tahtmist vastasele kolki anda. Uuesti asus ta vaiaga vehkima ning nüüd oli tal võimalus ka veidike suuremat kahjut teha. Nimelt avanes tal võimalus vai mehe rindkerre lüüa ja seda ta ka tegi. Rose jäi ootama, kas see haav teeb mehele viga või ei.

Aiden ei reageerinud võõra kiljatusele, see kaklus võttis juba tõsisemad mõõted. Hetkeks käis tal peas, et ta peaks lõpetama, kuna see on vaid süütu neiu. Selle arvamuse lükkas võõra järgmine samm aga ruttu ümber. Vai tema rinnus jättis Aideni pidama ning kutt tõmbas selle aeglaselt välja, heites selle siis kaugele selja taha. Tema õnneks polnud see liiga sügavale tunginud, kuid Aid mõistis, et paranemine võtab seekord kauem aega. Vihastuses võttis kutt kokku oma viimased jõuvarud ja tõmbas neiul küüntega sügavalt üle tema õla kuni rinnuni. Kui juba haav käel oli võõrast veidi aeglustanud, siis see pidi teda aga peatama, kuid mitte tapma. Aiden lõi naist veel jalaga nii, et too vähemalt kümne meetri kaugusele vastu puud lendas ning seejärel maha varises. Kutt ise laskus põlvini ja koondas oma mõtted paranemisele.

Rose oligi kartnud, et see mehele midagi väga halba teeb. Vähemalt oli see meest aeglustanud ning see oli juba hea. Mitte kunagi pole Rose sellise vastasega kokkupuutunud ega taha ka enam. Ning muidugi pidi mees naise vaia kaugele eemale viskama. See oli tema ainuke vai ning ta on kindel, et siit linnast ta uut ei leia. Eks ta peab siis endale uue relva leidma. Kahjuks oli Rose oma valvsuse kaotanud ning libahunt tõmbas küüntega üle tema õla, tehes talle suure haava. Rose kiljatas uuesti ning järgmisel hetkel tegi ta õhulennu ja maandus vastu puud. Hathaway avas uuesti enda silmad ning ta pidi tõdema, et ta näeb häguselt. Pea oli korraliku matsu saanud.

Kui Aiden oli lõpuks võimeline taas püsti tõusma, tegigi ta seda ning saatis pilgu tüdruku poole. Too tundus olevat korraliku löögi saanud ja ei paistnud enam suurema ohuna. Aid seadis oma sammud mootorratta juurde, olles valmis järve äärest lahkuma ning jätma võõra neiu oma haavadega saatuse hooleks. Hetk enne selga istumist vilksatas Aideni mõtetest läbi aga Ethani tusane pilk. Kutt pidi tõdema, et Eth soovis kogu südamest kohta Scotti karjas, kuid ta võis selle kõik ära rikkuda. Kerge ohkega pööras Aid end uuesti ümber ja läks tagasi võõra neiu juurde. Ta otsustas tüdruku hetkelisi vigastusi ära kasutades saada informatsiooni selle kohta, kus kuradi kolkas ta ärkas. "Kus ma olen?" küsis ta nõudlikult.

Rose kuulis kuidas mees eemale jalutab ning ohkas juba kergendatult. Vähemalt ei pea ta selle mehega enam tegemist tegema. Naise õnnetuseks tuli mees aga tagasi. Mida ta veel tahab, Rose'le veel paar hoopi anda? Kuulnud mehe küsimust, hakkas Rose kergelt naerma. See oli kergelt valus aga siiski ta tegi seda. "Miks ma peaksin sulle midagi rääkima, eriti veel peale seda, kui sa mind läbi peksid?" lisas ta veel oma naerule juurde. Tegelikult ei teadnud Hathaway isegi, kus ta on aga mees seda ei teadnud.

Aiden kergitas kulmu ning kükitas võõra ette. "Kas ma pean su rääkima panema või sa vastad vabatahtlikult?" küsis ta muigega ning surus käe naise kõrile. Kui sellel neiul oli kasvõi natukene infot, kus ta on ning kuidas siit minema saada, siis Aid kavatses selle temalt kätte saada. Ning kohe kindlasti ei olnud ta tüüp, kes teistel infot välja meelitab. Ta tegi seda vägivaldselt. "Kas sa tead, kui palju luid on ühe inimese kehas?" küsis Aiden võõrale otse silma vaadates. "Ma võiksin sul need kõik ükshaaval murda," jätkas ta ning naeratas oma vildakat naeratust.

Rose vaid jälgis meest ega öelnud midagi. Kui libahunt oma käe neidise kõrile pani, haaras dampiir koheselt tema randmest kinni. Talle pole kunagi meeldinud, kui keegi tema kaela puudutab. Kahjuks ei teadnud Rose ka ise kuidas siit minema saab ja kas üldse saab. "Juhuslikult ma tean küll mitu luud inimese kehas on. Olen neist nii mõnegi murdnud," jutustas Hathaway mehele samalajal silmi kissitades. "Aga ma pean sulle pettumist valmistama, ma ei tea kuidas me siia saime või mida me siin teeme." Ka tema tahaks heameelega minema minna, et jätkata oma elu ning kaitsta Lissat.

Aiden kergitas kulme ja tegi oma tüdinenud nägu, kui tüdruk oma juttu ajas. Ilmselgelt ei oodanud ta tegelikult küsimusele vastust. Kutt surus oma käe veidi tugevamalt neiu kaela ümber. See oli nii habras ja Aid oleks võinud selle sekundiga murda. Kui võõras aga lõpuks tõdes, et ka tal pole õrna aimugi, kuidas ta siia sai või mis koht see on, lasi noormees ta kaelast järsult lahti ning tõusis taas püsti. Too neidis ei olnud valetanud, Aiden kuulas tema südamelööke. "Putsi küll," ropendas ta omaette ja urises.

Rose kissitas oma silmi, kui mees tema kaela tugevamini kinni hoidis. Hingamisega oli juba raskusi, aga Rose ei kavatsenud seda välja näidata. Õnneks peagi laskis mees tema kaelast lahti ning ta sai normaalselt hingata. "Tundub, et sulle ei meeldinud mu vastus. Ma võin sulle midagi muud ka öelda, kui väga tahad," lausus Rose muigega. Vähemalt polnud ta ainuke, kes mitte midagi ei teadnud. Kindlasti on siin veel keegi peale tema ja libahundi, peab olema.

Aiden oli valmis juba tagasi oma mootorratta juurde minema ning linna sõitma, kuid tüdruku viimane lause köitis ta tähelepanu. Uudishimu sai noormehest võitu ja ta pööras end peaga tolle neiu poole. "Ei tea mida?" küsis ta kulmu kergitades ning silmitses neiut üleolevalt. Olgu tal siis parem midagi targemat öelda, muidu raiskab Aid lihtsalt oma aega. Hetkel oli aga iga sekund väärtuslik, sest kutt tahtis juba kiirelt tee tagasi Beacon Hillsi leida.